Kiitus võlts, laitus aus?

Foto: SCANPIX

Eestlane naljalt kiitma ei kipu - raskusi pole mitte üksnes komplimentide tegemise, vaid ka nende vastuvõtmisega. ETV saates «Mida teie arvate?: Kiitmine» arutlesid saatejuht Maire Aunaste ja külalised, milline osa on kiitusel meie elus.

Annab enesekindluse

Kui saate staažikas külaline Alex Lepajõe vähese kiituse pärast lapsepõlves just kurta ei saanud, siis saate teine külaline, lauljatar Eda-Ines Etti pidi küll tõdema, et ei olnud väga palju kiitust, aga ka ülearu kriitikat ei meenunud talle.

«Kogu aeg utsitati, et ikka rohkem ja paremini,» mäletab Väike-Maarjast pärit Eda-Ines lapsepõlvest. Väikelinnast pärinemine andis talle aga ühe eelise kohe kindlasti. Kuna suurde linna saamine oli tema jaoks alati suur sündmus ja ta tundis, et see on ka koht, kuhu soovib minna ja jääda, siis olid ka unistused suuremad.

Kultuuripealinn Tallinn 2011 külalislahkuse programmi juht Alar Ojastu viitas ühele Ameerikas läbiviidud uuringule, mille kohaselt aitab ülikooli sisse saada just ebareaalne usk endasse ehk suurem enesekindlus, mitte niivõrd välised tingimused. «Mida rohkem saad kiita asjade eest, mida hästi teed, ja vähem laita nende eest, mida halvasti teed, siis seda kaugemale jõuad,» rääkis ta.

Vaata peeglisse ja ole rõõmus

Niisama tähtis kui oskus komplimente teha, on oskus neid vastu võtta. Kui kiidetakse kleiti, kipub vastuseks tulema, et oh, see on nii vana kleit, tõi Aunaste näiteks. «See on vale kasvatus. Ole rõõmus ja täna, et oi, te panite tähele!» soovitas käitumise spetsialist Maaja Kallast. Põhjus, miks niimoodi reageeritakse kiitusele, tuleneb tema sõnul sellest, et inimesed ei oska ennast väärtustada.

«Pole tähtis, mis sul täna seljas on või millist putru oled hommikul söönud, vaid et oleks enesekindlust alustada päeva,» ütles ta. Hommikust starti pidas oluliseks ka Alar Ojastu. Ta ütles, et kui hommikul peeglisse vaadates öelda endale, et oled paks, siis ei hakka alateadvus vastu vaidlema, vaid korrutab kaasa.

«Vaata peeglisse: kõige ilusam, kõige targem! Aga tuleb ka aru anda, kas ka kolleegid ja õpilased nii mõtlevad. Siis on selleks omad nõksud, kuidas ma end ka nende silmis väärtustan,» soovitas Kallast.

Kõik algab kodust ja perest

Kiitmise oskus tuleb varasest lapsepõlvest. Kui tunnistusel on lapsel kõrvuti kaks ja viis, siis selle asemel, et viit kiita, laidetakse pahatihti hoopis seda kahte.

Inese sõnul on tegemist surnud ringiga. Kõik algab perest ja kodust, aga kui sealt pole saadud kaasa elementaarseid viisakusi, siis ei osatagi adekvaatselt käituda. «Meil võtab veel väga pikalt aega, enne kui inimesed hakkavad iseenesestmõistetavalt võtma, et kui tehakse kompliment, öeldakse aitäh jne.»

Kui välismaal olevat see üldjuhul paigas, siis meil tekib kohmetuid olukordi palju. Ines tunnistas, et on isegi alles viimastel aastatel teadlikult end treeninud komplimentide vastuvõtjana.

Ometi teeb Eda-Ines vahet ausatel ja nii-öelda kohustuslikel komplimentidel. «Muidugi on ausad komplimendid need, mis mõjuvad õigesse kohta,» lisas ta. Alar seevastu teeb kiidusõnadel vahet nõnda, et kompliment tuleks jätta ütlemata, kui see tehakse selleks, et vastu saada kiitust, kindlasti aga öelda, kui tuleb spontaanselt.

Kiitus kui motivatsioon

Väikeettevõtjate koolitaja Marju Unt jätkas teemat sellega, et kiitus ongi tihti võlts, seevastu laitus alati aus.

Tema soovitus kolleegide kiitmiseks - eesmärgiga neist parim välja võtta -, on loominguline lähenemine. «Tähtis on osata näha neis seda, mida nad ka ise endas väärtustavad. See on [sel juhul] ääretult suur tuju parandaja,» oli ta veendunud.

See, mis inimest kõige enam motiveerib, on tema sõnul oma annetega kooskõlas olemine, tõsta oma meistriklassi ja olla osa millestki suuremast. Ja see kehtivat ühtviisi nii teenindajate kui juhtide kohta.

Viisakus kui kaitsevahend

Marju Undi sõnul on väga tähtis märgata teist inimest enda kõrval ja arvestada tema tunnetega. Ta tõi näiteks sellegi, kuidas tuttav iirlane ei hakanud vastu sõimama, kui teda sõimati, sest viisakus on kõige kindlam kaitsevahend.

Ameerikalik keep smiling pole meile siiski kõige omasem, Maaja Kallasti sõnul tuleks koolitustel lähtuda meie rahvuslikust omapärast, mida muuta ei saa.

«Mind ei huvita need ameeriklased oma ütlemistega, siis oleme teises äärmuses. Me oleme eestlased, mitte ameeriklased, kes teevad komplimente hommikust õhtuni,» leidis ka Lepajõe. Küll aga nõustus ta, et peame Põhjamaa rahvana järjepidevad olema komplimentide tegemisel.