Ega see internetikohtamine mingi kerge asi ole, sinna peab ikkagi panustama. Nii esimesed vestlused kui esimesed kohtumised meenutavad paratamatult tööintervjuusid. Eesmärk on ju, et me saaksime teineteisest võimalikult palju teada, et me suudaksime otsustada, kas siit võib midagi välja tulla.
Sest, jaa, üheöösuhteid ikka juhtub ja sõbraks jäämisi ka, aga ma otsin ikkagi armastust. Kallimat, seda tüüpi, kelle kaisus tema lemmikut halba saadet vaadata, sest talle heameele tegemine muudab mind õnnelikuks. Kui aga ette satub mõni nendest ainult irooniliselt tinderdajatest, on see lihtsalt tüütu.
Mina küsin neilt, mida nad suhtelt otsivad, nemad kihistavad naerda. Mina küsin, kas nad arvavad, et võiks kokku saada, nemad saadavad mingi multikategelase GIFi. No tõesti, mehed, kas te olete kõik ikka veel hinges neljateistaastased?
Selle endast info mitte jagamisega on nii ja naa. Ma saan aru, et pole vaja, et kolleegid või vanatädi teaksid, et sa endale netist naist otsid, nii et esialgu on eesnimed ja teatav diskreetsus täiesti okei.
Kui aga ma teada tahan, mis alaga sa tegeled ja vastuseks kõlab ainult «nipet-näpet teen», eeldan ma halvimat. Sul on ilmselt eluülikooliharidus ja elad ema juures. Kui ma tahan sind Facebookis enne kokkusaamist üle vaadata, aga sa oma perekonnanime ei anna, eeldan, et su profiilipildil suudled eilsel pulma-aastapäeval oma abikaasat, neli last süles. Või siis toetad Trumpi ja natse, see on sama hull. Või guugeldades tuleb esimeseks vastuseks su kriminaalkaristus. Kas ei oleks siis kergem lihtsalt tõtt rääkida?