Teate seda ühte eriti aktiivset vallalist oma seltskonnas, kellel on kõige paremad jahilood ja trofeeseinad? Seda hullu, kes ratsutab läbi kohtingute nagu tõeline tšempion ja jagab alati mõnda magusat detaili oma viimase pimekohtingu kohta? Noh, daamid, see olen mina. Tahate, ma räägin teile, mis loomaaed seal Tinderis tegelikult koos elab?
Kättemaksjad
Mina tegin endale profiilid interntetikohtinguportaalidesse otsese reaktsioonina oma pikaaegsest elukaaslasest lahkuminemisele ja ma arvan, et selliseid tüüpe on nii meeste kui naiste hulgas vähemalt viiskümmend protsenti.
Kättemaksja tavaliselt on väga sarmikas, ta võlub su ära, sest ta tahab sind ise, et oma eksist üle saada või neid kadedaks ajada. Ta oskab naistega rääkida, sest on vähemalt koos elanud, ta silmis on mingi puurist põgenenud looma leek. Ta ilmselt meeldib sulle.
Jama on aga see, et nii kui ise uue härra Õige vastu midagi tundma hakkad – sest te ju vahite ööd läbi su diivanil teineteisele silma ja see oli su elu parim seks – teatab ta, et sai oma naisega jälle kokku. Ja et nad proovivad uuesti. Ja et see tegelikult ei olnudki nii väga lahusolek kui niisama tüli. Uskuge mind, seda on minuga just hiljuti juhtunud, ma tean omast käest, et lõpuks oled sina see loll, kes aitas nende suhtedraama «korda petta» ja ise jääd oma rumala murtud südamega üksi.
Egomaniakid
Käisin just eile ühel esimesel kohtingul ja kohale tulles selgus, et ennast mulle kolmekümneseks valetanud mees oli hoopis neljakümnene. Olgu, internetis valetamine ei ole nüüd mingi eriti uus leiutis, aga asi oli selles, et ta ise õigustas ennast, nagu ainult eriti ebameeldiv inimene seda teeks.
«Vaata, Regina, üldiselt on keskealised mehed paksud ja joomisest pundunud, aga mina olen lihtsalt liiga seksikas. Mu füüsiline ja emotsionaalne vanus on poisikese omad,» ütles ta, endal kaks numbrit liiga väike triiksärk vastu karvaseid nibusid liibunud ja kullast kõrvarõngas. «Ma lihtsalt tahan endale naist, kes oleks alla 27-aastane, aga need ju minuvanust ei vali,» seletas ta edasi ja küsis kolmandat korda, kui vana ma olen. Lahkusin enne, kui esimene väike õlu poole peale sai.
Nutjad
Nende eksist ainult peaaegu lahku läinud meeste sugulased on tüübid, kes on tõepoolest kaua aega üksi olnud. Veel parem, kui nad ka muus vallas oma eludega midagi ette võtta ei oska ja pidevalt jutu sees mainivad, et eelmisel aastal oli depressioon ületamatu, aga päris enesetappu ei teinud. Aga kurb on ikkagi, kurb ja lootusetu, kogu aeg. Ja raske! Nii raske!
Vaadake, minul ei ole lootusetu, sest ma usun, et inimene on oma õnne sepp ja mina sepitsen paganama hästi. Ja ei ole nii, et ma endast Tinderi-profiilil piisavalt ei räägiks, juba esimeses lauses mainin, et olen edukas ja armastan edukaid, aga ometi satun paar korda kuus mõne piinliku äpuga koos joogi taga arutama, mis tema elus valesti läks, et tunneli lõpus mitte mingit valgust ei paista.
Naljamehed
Ega see internetikohtamine mingi kerge asi ole, sinna peab ikkagi panustama. Nii esimesed vestlused kui esimesed kohtumised meenutavad paratamatult tööintervjuusid. Eesmärk on ju, et me saaksime teineteisest võimalikult palju teada, et me suudaksime otsustada, kas siit võib midagi välja tulla.
Sest, jaa, üheöösuhteid ikka juhtub ja sõbraks jäämisi ka, aga ma otsin ikkagi armastust. Kallimat, seda tüüpi, kelle kaisus tema lemmikut halba saadet vaadata, sest talle heameele tegemine muudab mind õnnelikuks. Kui aga ette satub mõni nendest ainult irooniliselt tinderdajatest, on see lihtsalt tüütu.
Mina küsin neilt, mida nad suhtelt otsivad, nemad kihistavad naerda. Mina küsin, kas nad arvavad, et võiks kokku saada, nemad saadavad mingi multikategelase GIFi. No tõesti, mehed, kas te olete kõik ikka veel hinges neljateistaastased?
Salatsejad
Selle endast info mitte jagamisega on nii ja naa. Ma saan aru, et pole vaja, et kolleegid või vanatädi teaksid, et sa endale netist naist otsid, nii et esialgu on eesnimed ja teatav diskreetsus täiesti okei.
Kui aga ma teada tahan, mis alaga sa tegeled ja vastuseks kõlab ainult «nipet-näpet teen», eeldan ma halvimat. Sul on ilmselt eluülikooliharidus ja elad ema juures. Kui ma tahan sind Facebookis enne kokkusaamist üle vaadata, aga sa oma perekonnanime ei anna, eeldan, et su profiilipildil suudled eilsel pulma-aastapäeval oma abikaasat, neli last süles. Või siis toetad Trumpi ja natse, see on sama hull. Või guugeldades tuleb esimeseks vastuseks su kriminaalkaristus. Kas ei oleks siis kergem lihtsalt tõtt rääkida?