Psühholoog selgitab: miks mõned inimesed aastaid samu asju kurdavad (ja miks midagi ei muutu)

Foto: Scott Griessel / PantherMedia / Scanpix

Inimesed on märkimisväärselt osavad elus uusi asju õppima. Mõelgem või kõige pisematele meie seas – püüavad ajada end jalule, potsatavad pikali, siis teevad midagi natuke teisiti, enam kohe ei potsata ja varsti kõnnivadki. Rääkimisega sama asi. Alguses lalisetakse ja kuigi vanemad näivad sedagi keelt mõistvat, siis ometi lalina asemel leiab lapsuke olevat mõtteka suurtelt nende moodi rääkimist õppida ja päriselt rääkima hakata. 

Mõtleme veel igapäevastele olukordadele, kus me lihtsalt peame õppima. Auto ei lähe käima. Üks kord, teine kord on juba proovitud. Kui viis või viiskümmend korda veel samamoodi proovida, täna ja võib-olla veel nädala pärast – tõenäoliselt jääks olukord samaks. Enamik nii kaua ei katseta. Miskipärast inimesed kas piiluvad hulga varem ise kapoti alla või kutsuvad kellegi appi. Või näide kokandusest: kui algaja pannkoogiküpsetaja unustab koogi pannile tunniks ajaks, siis ilmselt jääb talle meelde, et tulemuseks on midagi musta ja kõrbenut. On väga tõenäoline, et edaspidi ta samamoodi ei tee.

Tõesti, me kõik suudaks tuua lõputult näiteid selle kohta,kuidas me igapäevaelus pidevalt oma käitumist muudame – kui oleme saanud tagasisidet, et midagi läks kehvasti või soovitud sihti ei saavutatud. Paraku on seda igapäevaoskust nii paljudel raske suhtlemisse ja suhetesse üle kanda – ja nii käitume me päevast päeva ja aastast aastasse teinekord viisil, mille ainus efekt on see, et ajame kehvaks enda ja teiste tuju.

Vahel hoiab meid sobimatu käitumise küljes kinni tagasiside puudumine. Inimesed, kes pidevalt igale poole hilinevad või näiteks unustavad antud lubadusi, ei muuda oma käitumist, kui neile üheselt selgeks ei tehta, et see on ebaviisakas. Sellise tagasiside andmine pole väga tavaks. Aga tihti me ju ometi saame tagasisidet oma mingi käitumise mõttetusest.

Kurdame tervele maailmale, et see ja teine asi meie elus on pahasti, kurdame aastaid samu asju – aru saamata, et kui ise midagi muutma ei hakka, siis pelgalt rääkimisest jääb väheks.

Kurtmisest jääb väheks

Neid näiteid võiks tuua lõputult. Oleme mitu aastat järjest ja samamoodi pahandanud lapsega, et miks sa ei õpi, vaata kui tubli su õde oli... ja midagi ikkagi ei muutu, koolihinded ei parane. Oleme võib-olla lausa aastakümneid igal pärastlõunal elukaaslasele helistanud ja meelde tuletanud, et tuleb õigel ajal koju tulla – aga ta ikkagi jääb poole öö peale ja lisaks veel lülitab telefoni ka välja. Arvame, et pahasena tuleb kõik emotsioonid välja purtsatada (sest oleme kuulnud, et selline jagamine on tervisele hea) ja imestame, miks inimesed meid pelgavad... aga jätkame samas vaimus. Kurdame tervele maailmale, et see ja teine asi meie elus on pahasti, kurdame aastaid samu asju – aru saamata, et kui ise midagi muutma ei hakka, siis pelgalt rääkimisest jääb väheks.

Osa selliseid ebaefektiivseid käitumisviise on meiega kaasas lapsepõlvest. Oleme näinud oma vanemaid mingil viisil tegutsemas ega ole väga mõelnud, kas üldse teisiti ka saab – täiesti ebateadlikult lihtsalt peame mingeid asju normaalseks (olgu siis komme ühiselt hommikust süüa või see, et juba viis põlve on ikka lapsele vitsa antud).

Tihti tabab äratundmishetk inimesi psühholoogi juurde või teraapiasse jõudes. Siis, kui neilt küsitakse, et oot-oot, kas ma saan õigesti aru, et sa oled aastaid sel ja sel viisil käitunud, mingit muutust see pole toonud – aga mingil põhjusel tegutsed samamoodi ikka edasi? Pannkooke küpsetades sa neid ju aastaid järjest mustaks kõrbeda ei laseks? Sel hetkel inimesed taipavad, et tõesti kummaline ja hakkavad mõtlema, kas ehk tasuks mingit muud viisi (olgu siis kolleegide, laste või kallimatega suheldes) proovida.

Tegelikult saab sellele äratundmisele jõuda ka täiesti ilma teraapiata. Teate küll, kui tekib tunne nagu Eesti filmiklassikas: «Jälle see sama sara.» Et jälle teeme midagi juba sajandat korda ja kasu pole vähimatki. Ja kas me tõesti tahame samamoodi, teades, et asjad ei muutu, tegutseda veel aastaid ja aastaid?  Kui me sellele ausalt mõelda julgeme, on see juba väga suur asi.