Kuidas kontrollida oma lapsi viisil, mis tagab neile ka õnneliku täiskasvanuelu?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Iga lapsevanem tahab ilmselt, et tema lapsest kasvaks õnnelik inimene. Tahad ju vist sinagi, et sinu laps on õnnelik ja rahulolev terve oma täiskasvanuelu. Sellisel juhul tasub sul sellele uuringule tähelepanu pöörata.

Londoni ülikooli uuring näitas, et inimesed, kelle silmis ei olnud nende vanemad niivõrd psühholoogiliselt kontrollivaid kuivõrd hoolivad, olid täiskasvanuna märksa õnnelikumad ja rahulolevamad.

Ja samas inimesed, kelle vanemad surusid neile lapsepõlves peale palju psühholoogilist kontrolli, olid täiskasvanuelus vaimselt palju ebastabiilsemad. Uurijad hindasid nende vaimset seisundit võrdväärseks nende inimestega, kes olid äsja kaotanud lähedase. Uuringu vedaja Mai Staffordi sõnul on headeks näideteks psühholoogilisest kontrollist see, kui lastel ei lasta teha ise oma otsuseid, kui nende privaatsust rikutakse ning kui ei lasta neil iseseisvad olla.

Psühholoogiline kontroll on aga erinev kui käitumuslik kontroll, viimane tähendab näiteks kojutuleku kellaaegade paikaseadmist, majapidamistööde andmist ning nõuet, et kodutööd on tehtud. Kuigi võib tunduda sarnane, et kontrolliv vanem ei lase oma lapsel öö läbi väljas olla, on tegelikult mehhanism erinev – vanem võib seada piirid teatud käitumisele, kuid mitte tunnetele (võrdle näiteks väiteid «lasi mul minna välja nii sageli, kui tahtsin» vs. «andis mulle nii palju vabadust, kui ma tahtsin»).

Nancy Darling selgitab asja lihtsalt lahti:

• Käitumuslik kontroll tähendab, et lapsevanem nõuab lapselt tema käitumise teatud piiramist, et see sobiks teiste inimeste vajadustega. Üks viis sellest mõelda on rangus, kuid parem viis sellest mõelda on ehk lapsevanemate eeldus, et laps vastab teatud standarditele. See võtab kokku ka vanemate vastutusala, mida nad reegleid seades ise järgima peavad.
• Psühholoogiline kontroll on lapsevanema püüe kontrollida lapse emotsionaalset seisundit ja uskumusi. Näiteks püüavad nad kasutada süütunnet või siis panevad lapse tundma, et teda ei armastata, kui ta ei käitu nii, nagu vanemad eeldavad. Psühholoogilise kontrolli sisuks on lapse minapildi ründamine.

Stafford kinnitab, et ka teised uuringud on näidanud: kui lapsel on vanematega turvaline emotsionaalne side, siis seda lihtsam on tal tulevikus omal suhteid luua. «Vanemad annavad meile stabiilse kodubaasi, kust maailma avastada, samas kui soojus ja vastutulelikkus edendab sotsiaalset ja emotsionaalset arengut,» ütleb Stafford Business Insiderile. «Kontrastina aga takistab psühholoogiline kontroll lapse iseseisvust ning piirab nende võimekust ise enda käitumist reguleerida.»

Kuidas siis olla hooliv lapsevanem, ilma psühholoogilise kontrolli võtteid kasutamata? Uuringud kasutati hoolivuse mõõtmiseks selliseid väljendeid nagu «tundus, et ta mõistab mu muresid ja probleeme» ja «oli minu vastu hell».  Seega: tee seda! Ning ära tunne, et sa ei tohi lapsele piire seada või tema suhtes ootusi omada. Tee sedagi, kuid mine sammuke kaugemale: räägi, miks sa need piirid sead. Räägi, miks sa midagi ootad. Räägi ja anna lapsele võimalus vastu rääkida – ning pea meeles teda ka kuulata. Sa võid kontrollida teatud käitumist, kuid sa ei saa kontrollida arvamusi, nii et ära isegi mitte ürita. Näita lapsele, et kuigi sa temaga ei nõustu, austad sa tema õigust näha asju teistmoodi. Austuse näitamine on suurepärane viis hoolivuse näitamiseks.