/nginx/o/2017/03/19/6471189t1he052.jpg)
Kübar on alati oma kandja staatust demonstreerinud – mida uhkem peakate, seda tähtsam ja jõukam inimene. Selle tunnuseks on vastavalt disaineri visioonile vormis püsimine. Soositumateks kübara materjalideks on olnud vilt, nahk, õled ning õmmeldud riie. Läbi ajaloo on kübaraid kaunistatud sulgede, pitsi, karusnaha jne kuni purjelaeva mudeliteni välja. Kübara vastandiks võib lugeda kõiki teisi naise peakatteid, mis aegade algusest on kasutatud – sallid, turbanid, baretid jne.
Kübara väljamõtlejateks peetakse kreetalasi
Egiptuses teenis praktilist eesmärki laialt levinud suur riidest peakate klaft, mis kaitses päikese eest. Paksust triibulisest materjalist tehtud müts kinnitus meelekohtadele ja langes sealt laiade voltidena alla õlgadele. Vaaraodel olid muidugi oma spetsiifilised peakatted, milledest enda oma suutis kõige meeldesööbivamal kujul kanda Nofretete.
/nginx/o/2017/03/19/6470945t1ha9c1.jpg)
Kreeta kultuuri peetakse kübarate väljamõtlejaks. Üks enam levinud naiste kübara tegumood nägi välja nagu kummuli pööratud lillepott, teine tuletab meelde baretti.
/nginx/o/2017/03/19/6470949t1h87aa.jpg)
Harilikult käisid kreeklannad katmata peaga. Klassikalisel ajajärgul kandsid kaks korda ümber pea mähitud salle. Saccus oli kübar, mille tagaservas rippus tutt ja mille juurde kuulusid juuksevõrk või lindid juuste kuklasse kinnitamiseks. Väga levinud oli tiaarasarnane peakate. Õlest punutud päikesekübarat kandsid nii mehed kui naised. Selle serva võis soovi kohaselt kas üles keerata või lasta näole vajuda. Soovi korral sai kübarat ümber kaela kinnituva paelaga lasta seljale vajuda. Pidulikel puhkudel kinnitati kübara külge erksavärvilisi linte.
Roomas peakatteid ei kantud. Naised katsid kodunt välja minnes oma pea alati looriga.
/nginx/o/2017/03/19/6470951t1h46c6.jpg)
Bütsantsis kandsid naised peakattena polsterdatud rullja looriga mütsi.
13. sajandi lõpul hakkas naiste hulgas levima juuksevõrk, mis oli pärlitega kaunistatud. Alguses kanti seda koos horisontaalselt seotud laubapaelaga, hiljem aga üksinda. Naised kandsid ka poolringikujulist linasest riidest loore, mis drapeeriti juuste külge nii, et need jäid nägu kahelt poolt raamima (coif). Gorget (st kurk, kõri) oli riidest peakate, mis kattis kaela, kõrvad ja patsi punutud ning külgedele rõngasse keeratud juuksed. Halva ilmaga kandsid naised pika sabaga kapuutsi. Tütarlapsed kandsid peas lillepärgi, nendega juuksed olid lahti või patsi punutud. Abielus naiste pea pidi olema alati kaetud.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/19/6470955t1hdaa2.jpg)
14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul oli moes eriline polsterdatud peakate. See kujutas endast täistopitud rulli, mis juuksevõrgu peal kantuna hoidis paigal kõrvade kohale rippuma seatud oimukiharaid. 1410 tuli moodi kaks uut kübarat. Bicorne, ajastu kõige luksuslikum peakate, mille liblika- ehk sarvekujuline traadist sõrestik oli kaetud õhukese riidega. Koonusekujuline peakate hennin, mille tipus rippus loor, oli populaarne Prantsusmaal ning kübara kõrgus oli seoses kandja seisusega. Naiste peakatte kõige rafineeritumaks lisandiks peeti kogu Euroopas peent läbipaistvat vuaali, mille tootmise poolest oli kuulus Reimsi piirkond.
/nginx/o/2017/03/19/6470957t1h7692.jpg)
Renessansiaegsed itaallannad kandsid sageli turbaneid, Madalmaades peeti lugu kapuutsist, prantslannad aga eelistasid sametmütsikesi. Naised kandsid ka laubapaelu. Peaehted kaunistati luksusliku tikandi ja hinnaliste kividega.
/nginx/o/2017/03/19/6470971t1h3804.jpg)
17. sajandil olid kübarad mõeldud muidugi mõista eheteks, mitte kaitseks halva ilma või palava päikese eest. 1670. aastatel tõi kõige inglispärase kummardamine moodi laiaäärelise kübara. Kaunistanud selle lintide ja sulgedega, andnud kübara servadele koketse kaare, kandsid prantslannad seda soengulisana nii teatris, salongis kui jalutuskäigul. Halva ilmaga pandi pähe paeltega lõua alt seotav kübar.
/nginx/o/2017/03/19/6470973t1hdc45.jpg)
Kuna rokokooajastul oli pearõhk üleelusuurustel soengutel, siis sageli oligi soengu dekoratsioon kübara eest. Aga kasutati ka suuri rattakujulisi õlest või villasest vildist kübaraid, mis polnud vähem kaunistatud kui kandjate soengud.
/nginx/o/2017/03/19/6470989t1hd3a4.jpg)
Prantsuse revolutsiooni järgsel ajal kandsid naised soengu kaitseks peakotti. Levinud olid tanulaadsed peakatted. Calash oli tehtud vaalaluude rõngastest, mida kattis läbipaistev kangas, see meenutas ülisuurt tanu. Mütsi ära tõstmiseks või pähe langetamiseks pruugiti nöörijuppi. Seda võib ka nimetada ülestõstetavaks kapuutsiks.
Ampiirajastul kanti pisikesi suletud linasest ja pitsist valmistatud tanusid. Kübarad olid madala põhjaga ja laia äärega, kaunistuseks jaanalinnusulg. Tüüpiline peakate oli ka peadligi hoidev turban. Neid valmistati sametist, brokaadist, kašmiirsallidest ja õhukesest india tüllist kuldsete ribadega. Turbaneid kaunistati merevaigu, kalliskivide ja sulgedega.
/nginx/o/2017/03/19/6470995t1h773e.jpg)
19. sajandi keskel oli moes kolmesuguseid peakatteid. Vanemad daamid kandsid vormikat tanu, mis oli eesäärel kaunistatud rikkalike volangidega, rüüside ja pitsidega. Moes olid ka laiast siidipaelast seotud lipsud. Noored daamid kandsid tänaval laia kübarat, mis seoti lõua alt laiade paeltega. Kübar oli kaunistatud lintidega, sulgede ja kunstlilledega. Kõige enam oli levinud schute (sute) kübar – see oli laia, madala eesäärega, külgedel vastu kõrvu surutud. Ka schute oli rikkalikult kaunistatud kõigi eelpool loetletud kaunistustega. Seda kanti isegi kodustel vastuvõttudel. Kübara värv pidi kleidi värviga kontrasti moodustama. Ballidel ja teatris kandsid vanemad daamid turbanitaolist purpurset sametist või brokaadist kalliskividega ja sulgedega kaunistatud peakatet.
/nginx/o/2017/03/19/6471007t1hb7a6.jpg)
1870ndatel olid moes väikesed kübarad, sageli olid neil taga lindid. Kui moodi tulid kõrged soengud, hakati kandma ka kõrgeid kitsaste servadega kübaraid. Sündis haute couture.
Belle époque´i (1895-1914) kübarad olid pehmed, laiad, ekstravagantsed, sageli tohutu hulga sulgedega. Kuni 20. sajandi alguseni olid nõutud lameda põhjaga, lillepotikujulised ja väikesed soliidsed õlgkübarad. Kuid siis läks kübaraäri oma suuruste, kaunistuste ja looridega päris pööraseks. Peakatete mõõdud sobisid rõivaste omadega – olles kitsad, püstised ja üleliia täiskuhjatud. Kübarad polnud mitte ainult suuremad kui kunagi varem, vaid veelgi keerulisemalt kaunistatud ja ääretult laia ettepoole kaldus äärega. 20. sajandi algul kübarata kodust väljuda ei tulnud kõne allagi. Ülipikkadele kübaranõeltele olid meisterdatud erilised pead. Kui ilmusid autod ja moodi läks autosõit, siis kinnitati kübarate peale kogu laiuses suured loorid, mis aitasid kaitsta liiva ja tolmu eest.
/nginx/o/2017/03/19/6471021t1h1e48.jpg)
20ndatel oli terve aastakümne moes cloche - pottkübar. Sügavalt pähe surutuna eeldas see ajale iseloomulikku lühikest juust. Märksõnaks oli ka ilma ääreta kübar.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/19/6471035t1haec9.jpg)
30ndatel jäi pottkübar enamikule tavainimestest univormiks kuni sõjani, mil peakatteid hakati valmistama igasuguse kujuga ja ükskõik mis materjalist. Alustassikujulised kummulikallatud äärtega kübarad, mis kõikusid lokkidel – servad olid tagant kas löödud kõrgele või pressitud maha, tema varjutaoline serv oli otsaesisel. Antud kübaratüüp oli väga populaarne, sest sobis hästi tolleaegse moesiluetiga. Kolmnurkse kujuga valmistatud vildist või sametist kübarat kanti harilikult teravikuga ühel silmal ja vastavalt sellele, kuhu poole juus oli kammitud. Servale oli kinnitatud loor, mida võis kanda kas kübara all või peal.
/nginx/o/2017/03/19/6471037t1hce7b.jpg)
Dekaadi lõpupoole olid moehulluseks tirooli kaabud, fessid ja mitmesugused meremeeste mütsid. Ideid ammutati eri ajastute kübaratest, eriti keskajast, ning kanti veel barette, turbaneid ja juuksevõrke – tulemus oli kergemeelne ja luksuslik. Sürrealistlik moedisainer Elsa Schiaparelli võttis moodi alati kergelt ja läks oma naljadega viimase piirini – kingakujuline kübar, kübar-tindipott koos sulega ning isegi kübar-lambakarbonaad.
/nginx/o/2017/03/19/6471051t1h4b1b.jpg)
Linnanaised, aga ka enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse, näitusesaali minnes. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda, ja sedagi nooremate juures.
Marlene Dietrichi silindrist ja mustadest sulgedest ning Greta Garbo pehmest slouch-kübarast said 40ndatel ajastu märgid ning elegantsi ja mõttesügavuse sümbolid, mis valitsesid veel aastaid. Kõikjal kanti turbaneid, mille ülesandeks oli tuju üleval hoida. Neid valmistai tsellofaanist, vanast kleidiriidest, pearättidest ja kõigest, mis kätte juhtus. Kübaraid kanti igal võimalikul juhul, sõja ajal muutus see veelgi olulisemaks, eriti okupeeritud Prantsusmaal. Pärast sõda sobisid kübarad suurepäraselt uute moodsate rangetes stiilis õmmeldud kostüümide juurde – uhke kübar ja sõrmkindad ning ka huulepulga rohke kasutamine lisasid välimusele täiuslikkust ja naiselikkust. Peakatted muutusid väikesteks ja taldrikute sarnaseks.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/19/6471069t1ha257.jpg)
Kübarad, mis 50ndatel moepildis edasi püsisid, olid lihtsad: kulikübar, lihtne barett, väike ääreta kübar pillbox või siis mingi moodustis peapael, mis meenutas poolikut merekarpi. Au sees olid miniatuursed kübarad.
60ndad oli kübarate mood vaba, tulid koledad kiivrikujulised kübarad ja džokimütsid, mida moekunstnikud püüdsid sobitada kottkleidi ja -mantliga – need ei meeldinud mitte kellelegi. Tulid ka suured baretid. See oli aeg, mil igas Euroopa moemajas töötas ligikaudu 40 kübarategijat.
/nginx/o/2017/03/19/6471109t1hb078.jpg)
70ndate peakatetest olid populaarsed sallid, liibuvad mütsid ja turbanid, varieerudes mustlasrätikust nende alt välja turritavate juuksepahmakate ja hiigelsuurte tilpnevate kõrvarõngastega kuni siidturbaniteni, mis olid mõeldud kandmiseks ujumiskostüümidega. 1970. aastate mood valis välja väikese kena bareti. Kübarale aga ilmusid laiad ääred.
/nginx/o/2017/03/19/6471113t1h53b8.jpg)
Seejärel aga unustas mood kübarad sootuks. Sealt edasi kübaramoest kui sellisest õieti rääkida ei saa. Sinivereliste üritustel on tänini muidugi kübar vältimatu. Nende kaunistamisel pole fantaasial mingeid piire. Lihtne naine aga tõmbab külma ilmaga kapuutsi silmini ning arvab, et on niisamagi kaunis. Teravmeelitsejad toovad põhjuseks, et šampoonitootjate turundus edeneb paremini kui kübarategijate oma.
Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:
Kogu lugu on kübaras. Delfi.Naistekas.27.8.2007; Pilvi Blankin-Salmin ja Aleksander Salmin, Mood läbi aegade, Tln 1998; Bronwyn Cosgrave, Rõivas & mood arengulugu, Tln.2002
