Psühholoog annab nõu: kuidas õppida partneri «mõtteid lugema»

Foto: Pexels / CC0 Licence

Pahane? Kurb? Ärritunud? Mures? Muheleb kuidagi, on vist rõõmus – huvitav, miks? Küllap oleme me kõik püüdnud oma paarisuhtes kaaslase emotsioone ära arvata, olgu siis näoilme, hääletooni või kehakeele põhjal. Tõsi, tihti ei öelda ju, mis tunne parasjagu täpselt on. Pigem antakse kuidagi kaude mõista või ongi reetlik pigem hääletoon. Ja kuigi teoorias võib ju kõlada mõistlikult soovitus, et kallid inimesed rääkigu oma tunnetest üksteisega avatult ja siiralt, tundub tihti ju imelik otse küsida, et «mida sa praegu tunned?».

Paraku võib nii juhtuda, et aja möödudes jäädaksegi ainult oletamistele ja tuletamistele lootma. Arvame end lugevat elukaaslase mõtteid ja tundeid ning ongi olemas «suurepärane» võimalus mittemõistmiseks. Märkame mingit negatiivsele emotsioonile viitavat virvendust näoilmes. Otsustame kiirelt, et ahah, küllap ollakse meie peale pahane ning just sel ja sel põhjusel. Tunneme, et esiteks pole tal põhjust pahane olla ja kui ta juba on pahane, siis võiks ju seda otse öelda, mis ta salatseb.

Selle asemel, et oma hetkeseisundit püüda sõnadesse panna, reageerime teisele omistatud tunnete põhjal oma tunnetega ja ilmselt mitte kõige ratsionaalsemalt. Tüli ongi käes ja halval juhul läheb üha suuremaks. Tuletatakse meelde kõik vanad ja justkui lahenduse leidnud erimeelsused. Kui aga üksteist juba sajas asjas tuliselt süüdistatakse, siis pole sellisest lahinguolukorrast enam lihtne muutuda südamlikuks ja hoolivaks ja küsida sellisel toonil, et «mulle alguses näis, et sul oli paha tuju ja mul tekkis hirm, et ehk see võis minuga seotud olla». Pigem tülitsetakse, kuni ühel või mõlemal jaks otsa saab. Kas aga tüllimineku algpõhjuseni üldse jõutakse, midagi ka ära lahendatakse, on kahtlane.

Kuna ilmselt on kasulik kaaslase tundeelust natuke aru saada ka siis, kui ta sellest väga rääkida ei taha, siis võiks mõelda, kas seda oskust saaks kuidagi teadlikult treenida. Tunnetekeskse paariteraapia looja Sue Johnson on pakkunudki välja ühe pealtnäha lihtsa harjutuse.

Võtke partneriga aega, näiteks õhtul. Kumbki mõtleb mingile sündmusele, mis temaga päeva jooksul juhtus. Partneriga meenutust, lugu ei jagata. Rääkimise asemel püüate aga vaheldumisi teise loomulikust näoilmest ja olekust üldse aru saada. Püüdke tabada seda, milliseid emotsioone sündmuse meenutamine temas tekitab. Võiks alustuseks mõelda kõige peamistele emotsioonidele (rõõm, üllatus, kurbus, viha, häbi, hirm, põlgus, vastikus), küsida siis partnerilt, et kas oli see tunne. Saate siis ka omavahel täpsustada, kas pakkumine oli õige või jäi mingi nüanss tabamata. Ja saate rääkida ka loo enda. Seekord aga tavapärasest natuke erinevalt – kui muidu me räägime päevasündmustest tihtipeale fakte, siis seekord alustame tunnetest.

Mis siis, kui saate aru, et polegi teisest seni väga aru saanud? Kui julgete nüüd sellest rääkida ja arusaamist tõesti väärtustate, oletegi juba suure sammu arusaamise suunas edasi astunud.