Marin imestab: miks mõned mehed tallalakkujad on?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Astusime kallimaga laupäeva hilisõhtul teatri uksest välja kargesse märtsiöösse, kui keegi tuttav tema varrukast kinni haaras ja innukalt teretas. Viisakas tutvumisring nimepidi ja härra Endine Klassivend praalis vuntsi kihistades minu kaaslasele: «Näe, mis tallaalune sinust nüüd saanud on, naine tassib isegi nädalavahetustel kultuuriüritustele igavlema!» Ma ei osanud isegi seisukohta võtta, kas see hinnang solvas mind kui naist või peaks mees ennast alandatuna tundma, kuna teda peeti just nagu kerge arengupeetusega tüübiks, kes ei oska ega suuda ise otsustada, kuidas oleks parim viis oma aega veeta. 

Sest mida muud tallaalune tähendab. Otsustusvõimetu ja iseloomutu, kes ise ei suuda või taha mõelda, ammugi otsustada. Miks seda teatriskäiguga seondati, ei tea. Miks üldse ettekujutus, et kui paar kodust välja on läinud, siis seda ühe soovil ja teine on hambad ristis kaasa sunnitud minema, et enda heast küljest näitamise kaudu õhtust seksi kindlustada. Või on tallaalune tänases mõistes lihtsalt hea mees, kes jagab naisega sarnaseid huvisid, aitab ja hoolitseb või teeb rohkem, kui mõni kibestunud elukas vajalikuks peaks?

Tunnistan, mõned korrad olen paare silmitsedes mõelnud küll, et üks pool on ühinenud puhtalt kaasa rõõmustamiseks, aga ei vea seda rolli ikka piisava innuga välja. Kirikukontsertil olen istunud norskava mehe kõrval, kes sekund hiljem punastava naise käest äratava maksahaagi sai, olen märganud poodide uste taga nii igavlevaid naisi kui mehi ning olen olnud ka ise üks neist. Näiteks minu eksmees oli aegajalt kirglik šoppaja, mina aga tüdinen hiljemalt teise poodi sisenedes. Praegune kaasa võib ebaeestlaslikult kirglikuks minna, kui tehnikapoodi satub, loomulikult ei hakka ma jalgu trampima, et külastagu seda siis, kui mina kodus olen, vaid ootan ta ära. On jah võib-olla veidi igav, aga mis siis. Ja me ei kujuta kumbki ette, et teineteisele teene oleksime osutanud, mina siis tema poodlemist taludes ja tema ette kujutades, et mind aktiivselt tegevusse kaasas, muidu oleksin äkki kodus diivanil aega raiskamas.

Teine seik hiljutisest teatriskäigust rullus otse meie kõrval. Naine, kena keskealine, ehitud ja sätitud, mees samas vanuses, dressipükstes, lühikeste varrukatega päevasärgis, karmide vuntside ja ulja lokisoenguga. Ilmselt oli ta enne etendusele tulekut enda jaoks oluliselt meelsamini aega veetnud – haises nimelt tugevasti alkoholi järele ja vaheaegadel rüüpas seina ääres püsti seistes kulinal juurde. Ja mul oli naisest siiralt kahju. Selle asemel, et saaks pärast koju minnes nähtu üle sädistada ja arutada, peab tema ilmselt taluma selle pahura isase tujusid, kes etenduse ajal häbenemata silma looja lasi ja juba kas või sel põhjusel pole võimaline sisulistel teemadel kaasa rääkima.

Olen seda meelt, et kogemus rikastab ning skeptiliselt suhtutud üritustelt on nii mõndagi meelepärast leitud, aga see ei olnud kindlasti seda tüüpi juhtum. Äkki ikka on sellel kenal proual sõbrannasid, keda järgmine kord kaasa võtta, hiljem kohvikus kooki süüa ning head tuju ja elamusi jagada.

Käsud ja keelud

Alalheitlik olemises pole ju otseselt midagi halba, kui see mõlemile sobib. Suudan isegi ette kujutada, et teise külje all ja otsustusvõime paistel elades võib täiega mugav, mõnus ja soe elu olla, ega see vastutamine mingi meelakkumine pole niikuinii. Suhtedünaamikasse peab lihtsalt usaldus mahtuma, et juhtivam pool teeb otsused mõlemi huvides, mitte enda positsiooni näitamiseks või võimu demonstreerimiseks.

Millest ma aga aru ei saa ja vist ei suuda keegi mulle seda ka piisavalt mõistetavalt selgeks teha, on see, kuidas üks paariline teist keelab. Tulemuslikult kusjuures. Kes kurdab, et jääb reedel koju, sest ei taha naisega tülli minna, kes teeb mingeid skeeme, et saaks sõpradega koos jalkat vaadata või õlut juua. Alibid ning legendid, mis seks puhuks välja mõeldakse, teeksid au nii mõnelegi krimikirjanikule. Täiesti normaalne on läbi arutada, kas mõlemile mingi plaan sobib, aga luba küsimine? Keelamine? Kuidas täpsemalt ja miks ütleb üks täiskasvanu teisele, et ma ei luba sul sinna minna või temaga suhelda? Veel natuke sügavamale kaevates – kuidas see keelu saanud pool ka sellele allub? Laseb kodurahu huvides kõrvad lonti, jääb koju ja mis siis edasi? Kõigil tuju hea ja õhtu kujuneb imeliseks või on ikka teatavat pinget aimata? Kuidas selline partner üldse suhte alguses meeldima on hakanud, kes teise soove millekski ei pea? Triviaalne tõde valida endale sobiv paariline, keda ei käskude ega keeldudega muutma ei peaks hakkama, ei kehti imekombel ikka.

Ja mündi teine külg...

Kas see äpu on ikka nii äpu? Õnneks kahtlen selles sügavalt. Usu õigsust kinnitas seik meie seltskonnaga peole sattunud naisest, kes pidevalt saatis kodus olevale abikaasale lohutavaid sõnumeid peatsest kojusaabumisest. Kuna ta iga sõnumi meile ka ette luges, tekitas see elavamast elavat huvi ja arutelu. Pikk jutt lühidalt kokku võetuna oli umbes selline, et mees ootab naist kipitavalt kiirelt koju, sest naine peab talle toitu soojendama, musil on kõht juba ammuilma tühi ja see pole ometi ei mõnus ega tervislik! Mismõttes nagu, eks?

Järsku ilmus tütarlaps juukseid katkudes ja pisarais minu ette, telefon käes. Öelgu ma mehele, et nüüd ta tõesti on kohe valmis koju minema, kinnitagu ma samuti, et seltskonnas pole rohkem mehi peale minu abikaasa (ma ei ole abielus ja minu meest ka polnud) ning preili on valmis koju minema. Võtsin rõõmuga toru.

Olles juba tuimestavas koguses rummi ära joonud, ei olnud teemakski, et jätan magusirooniliselt küsimata, kaua härra juba invaliid on, et ise oma suppi soojendatud ei saa. Vastus oli ebalev mõmin, et supp on juba söödud ja unustatudki, aga naine oli palunud endale teatud kellaajaks linna järele tulla ja mees ootas lihtsalt vastavat märguannet. Kuna järsku hakkas tulema laviinina lühisõnumeid, julges mehe talupojamõistus arvata, et äkki on kallim veidi liiga palju joonud ja peaks ta turvaliselt koju transportima. Säh sulle, mees polnud saamatu ega nõme midagi, naisele hoopis meeldis presenteerida teda kui nõrka ja endaga raskesti toimetulevat isendit, kes vajab eksisteerimiseks pidevalt tema hella naisekätt, juhendamist ja hoolitsemist. Üliarenenud ja välja elamata pulbitsevad instinktid?