Ilona Toots meenutab eliitkooli valusat minevikku: igapäevane kiusamine ja laul lollidekoolist

Aleksei Budõlin ja Ilona Toots noorpõlves Foto: Erakogu

Juba mõnda aega on kohal esimesed koolikuulutajad: tuttavad ja sõbrad, kelle lapsed sügisel kooliteed alustavad, käivad segadust täis pilkudega ringi ning nuiavad infot: «Aga kas sinu lapse kool on hea? Aga miks…?» Kaalukas otsus, pole kahtlustki, sest see määratleb lapse tuleviku. Portaalis Minu Pere meenutab oma eliitkooli valusat minevikku Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.

Juhtus nii, et lapsena oli minu lähim kool Tallinna 7. Keskkool (tänane tunnustatud Inglise Kolledž), nagu ka Alekseil oli lähim 19. keskkool (venekeelne esinduskool Tõnismäe Reaalkool). Kuna minul oli annet keeltele, siis sinna ma sain lupsti sisse ning Alekseil oma reaalmõtlemisega polnud ka keeruline matemaatika-füüsika maailma sukelduda.

Lõpetasime mõlemad 1993. aastal tublide kolmelistena koolid, kusjuures mina maadlesin pidevalt reaalteadustega, tema aga oli hädas keeltega. Kehaline kasvatus oli muidugi mõista mõlemal 5+. Sellega aga sarnasused lõppesid.

Ka tol ajal peeti minu kooli eliitkooliks, kus õppisid valdavalt tublide ja veel tublimate ühiskonnaliikmete lapsed. Minu ema ja isa olid ülikooliharidusega self-made-tööinimesed, intellektuaalse töö viljelejad ning seetõttu puudusid mul igasugused eelised. Täna võin ma vabalt öelda, et alates umbes viiendast klassist olin kiusatav.

Üks põhjus oli taust ja rikkuse puudumine, teine aga see, et ma keeldusin olemast teiste järgija, olin selline isepäine mõtleja ja veidrik. Seetõttu võrdus kooliskäimine minu jaoks konfliktide, üksinduse, alanduse ja ahastusega – üks boikott järgnes teisele (mitte keegi ei rääkinud minuga).

Tüdrukud, kes tahtsid minuga sõbrustada, tegid seda vargsi, et klassi liider mingi hinna eest ei näeks, vastasel korral võidi ise halvakspanu osaliseks saada. Poisid olid kiusajad, või siis sellised, kes püüdsid ise kuidagi selles supis ellu jääda. Kõige enam aga tegi haiget see, et mitte kellegi poole polnud pöörduda, õpetajad ilmselgelt nägid probleeme, aga ei märganud neid.

Lõpuklassides oli meil üldse nii «tore» klassijuhataja, kes nautis kellegi alandamist ning kelle poole polnud absoluutselt mõtet pöörduda: «Mina saan ju teie pärast pähe!», oli kõik, mis ta kostis. Võib-olla ta saigi juhtkonnalt pügada, aga väike doos inimlikkust oleks talle ehk mõnegi poolehoidja toonud. Kuidas koer külale, nõnda küla koerale – vastas täpselt klassi ja tema vahelisele suhtele. Jube keskkond töötamiseks!

Loomulikult, ega ma polekski kunagi õpetajate poole pöördunud, aga just inimlik suhtumine ja hoolimine oli see, mida mina oma koolis veedetud aastate jooksul kohtasin vaid sõrmede peal üles loetavatel kordadel. Kui ma nüüd meenutan, siis mäletan vaid ühte klassi, kus näis sisekliima enam-vähem olevat, teised klassid olid täpselt nagu meie klass, igaüks iseenda eest väljas. Keegi ei olnud kellegagi sõber, vaid nii kaua kui kasulik oli. See ei saanud olla ühe või teise õpetaja viga, tegemist oli kooli üleüldise mentaliteediga.

Aleksei käib iga aasta oma kooli vilistlaste kokkutulekul ning mõned tema klassikaaslased on meie parimad sõbrad. Mina pole aga mitte kordagi käinud (24 aastat!). See mõte ajab kogu oma kurbusega mind ainult iiveldama: mul ei ole seal peaaegu kedagi, keda ma igatseks näha.

Aususe mõttes tuleb muidugi öelda, et valdav enamik minu koolis töötanud õpetajatest olid oma ala profid. Nii mõnigi tekitas hirmu oma rangusega, aga akadeemilisest aspektist oli neist kerge lugu pidada.

Üks laul, mida meile ümiseti kogu aeg, oli see, et kui me ei õpi, läheme lollide kooli ehk tavakooli, kust tulevad müüjad, bussijuhid jne. Hiljem nägingi koolivenda, kes töötas bussijuhina. Esimese raksuga oigasin, milline langemine! Siis aga jõudis kohale, et see oli puhtalt tema enda valik. Vau! Siinkohal tervitan oma emakeeleõpetajat, kes naeris mu välja, kui ma kirjandis kirjutasin, et tahan kirjanikuks saada. Isegi kui see pole tõenäoline, ei maksa kellelegi eos vett peale tõmmata.

Vanemad püüdsid mind läbi aastate toetada, aga nad ei osanud näha asju minu mätta otsast. Nad kinnitasid, et ma pean olema kõigest üle ja mitte tähele panema. Aga see oli võimatu. Kui sulle päevast päeva öeldakse inetusi, valatakse supp krae vahele või ignoreeritakse, siis sa ei saa seda mitte tähele panna.

Valu hinges ja üksindusetunne olid nii suured, et ma mõtlesin ka enesetapule ning nutsin end magama. Ilmselged depressiooni ilmingud.

Anusin viimastes klassides, et mind viidaks üle tavalisse kooli, kus ma uskusin, on kõik palju-palju parem, aga nad rõhusid, et tegemist on eliitkooliga ja see annab mulle tugeva eelise teiste ees tulevikuks. Mnjah. Minu CVs seisab tõesti see märge, aga peale seda tuleb tükk tühja maad.

Ma kartsin kõiki ja kõige enam kahtlesin iseendas, pidasin end nii rumalaks ja tühiseks, et isegi telefonikõne mõnda ametiasutusse tekitas tohutult hirmu. Alles kümmekond aastat pärast kooli lõpetamist avastasin endas selle jõu, mis seal olemas on. Suur aitäh Peep Vainule ja Aivar Hallerile koolituste eest, kus eemaldati üks vahesein teise järel ning ma sain lõpuks värske õhu kätte. Enne seda vaatasin pika kadedusega tavakoolist tulnud 18-aastaseid plikakesi, kel oli tarmukust ja julgust võtta ette suuri asju, sest nende sisemus oli terve ja innukusest pungil.

Ainsaks pelgupaigaks kooli ajal, kus mind hinnati just sellisena nagu ma olin, kujunes võrkpallisaal. Ma ei jätnud ühtegi treeningut vahele. Seal ma avanesin ja hingasin kahe kopsuga, vahel ka elasin end kellegi nõrgema peal välja, ent üldjoontes õpetas minu valus koolikogemus teiste inimestega arvestama.

See oligi kõige kallim, mida ma võitsin sellest sitast olukorrast. Me kõik oleme haavatavad ja õrnad ning vajame tuge ning mõistmist, ka kõige eesrindlikumad. Lisaks õppisin üksi hakkama saama, sest mul ei olnud mitte kellelegi loota peale iseenda. Raskustest tuleb end lihtsalt kuidagi läbi närida.

Olen endalt küsinud, et võib-olla olin lihtsalt mina selline hädapätakas, kes ei saanud hundikarjas hakkama. Eesti ühiskond on väga saavutushimuline ning see on loogiline, et nõrgemad süüakse ära.

Edasi loe portaalist Minu Pere.