/nginx/o/2017/03/15/6450271t1h9b94.jpg)
Hiljuti küsis mult tuttav siira huviga, kas ma oleks nõus andma oma tütre treenida naistreenerile, kelle kohta on teada, et ta eelistab meestele naisi. Mind lõi see korraks levist välja, sest ma ei ole kunagi sellele isegi mõelnud ning kuna küsimus ise oli nii põnev, siis võtsin veidi aega, et vastata. Nii kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.
Nende aastate jooksul, mil mängisin Nõmme Kaljus, selgus, et sama sugu eelistavaid jalgpalluritest tütarlapsi ja naisi on meil üllatavalt palju – varasemalt ei tundnud ma ühtegi. Mõne puhul oli see ilmne ja suhted avalikud, teiste puhul poleks ma ise iial arvanud, kui keegi poleks välja lobisenud.
Nende seas oli nii ülinaiselikke ja armsakesi kui ka küllalt mehelikke eevatütreid. Aga mitte kordagi ei näinud ma pealetükkivat lähenemist kellegi suunas, ehkki paarid tekkisid ja lagunesid pidevalt. Võib-olla ei olnud lihtsalt mina piisavalt atraktiivne!
Loomulikult ma vaagisin, miks üks või teine on valinud selle tee. Ma täitsa usun, et inimesed võivad sündida sisemise tajuga, et nad on hoopis teistsugused kui nende peegelpilt paljastab. Kuid ma usun ka seda, et vahel viivad valusad kogemused vastassooga selleni, et valitakse turvalisem rada. Ja kes see ikka mõistab üht naist paremini kui mitte teine naine!
Noored tüdrukud, kes alles otsivad oma identiteeti, on kahtlemata altid kellegi mõjutustele. See on ka tõenäolisem noorte puhul, kelle lapsepõlves ei ole vanemad aktiivselt osalenud, sest – ükstapuha milline tähelepanu on parem kui üldse mitte mingi tähelepanu. Aga enamasti me ju siiski mõistame, kas meile meeldivad rohkem poisid või tüdrukud, seega see polegi nii lihtne kedagi liha asemel rohtu sööma meelitada.
Minu seisukoht on alati olnud aktsepteerida teiste inimeste valikuid seni, kuni need ei tee mulle või lähedastele halba. Sellest lähtekohast ma ei näe homoseksuaalsetest inimestest absoluutselt mingit tulenevat ohtu.
Pigem on võimalus, et mul tekib küsimusi, kui treener on meesterahvas. Tõstke käsi, kes ei ole kunagi olnud armunud oma treenerisse või õpetajasse? Vast mõni üksik käsi tõuseb.
Olen õppinud koolis-ülikoolis meesjuhendajatega ning treeninud erinevate treenerite käe all ning alati kogenud sümpaatiat nende vastu: kes on isalik eeskuju, kes auväärne kuju pjedestaalil, kes tore sõber, kellesse olen vargsi armunud. Seda võib juhtuda nii noore neiuga kui ka eduka ja kogenud naisega.
Ent just puberteedieas on noor inimene väga vastuvõtlik ning usaldab treenerit või õpetajat enam kui teisi. Sest see on ju täiskasvanu ja ta on targem. Oma isa või ema võib miljon korda korrata mõnda tõde, ent see lendab ühest lokaatorist sisse ja teisest välja. Võõra inimesega, kellele noor vaat et suhu vaatab – pruugib tollel vaid sedasama asja üks kord välja öelda kui.. vau! see on ju maailma suurim avastus!
Vahest on see eeskujudesse kiindumine isegi hea, sest noor ponnistab palju rohkem, et tunnustust, heakskiitu või mingitki reaktsiooni ära teenida. Hea õpetaja või treener on sõber, kes aga teab hoida distantsi ning saladusi; ta on oma ala spetsialist, kes oskab näha noore tugevusi ja nõrkusi, ning kes reaalselt tahab aidata noorel saavutada suuremaid või vähemaid eesmärke.
Kahjuks olen ma kokku puutunud ka sellise treeneriga, kes kasutas heatahtlikke suhteid naiskonnas ja oma karismat ning meelitas ühe neiu teise järel voodisse. Justkui poolte vabatahtlikul kokkuleppel, aga kas see on ikka moraalne? Eriti kui kodus on naine ja lapsed …
Ma tean, et vahel juhtubki tõeline armastus õpilase ja õpetaja vahel, ning sõltumata vanusevahest jäädakse kokku, luuakse pere. Selliseid lugusid on ka palju, kusjuures mõelge, millise riski võtab enda peale vanem osapool- ta võib kaotada töö, lugupidamise, usalduse… Iga lugu on omanäoline ja ma ei tõttaks kedagi kividega loopima. Aga iga õpetaja, treener, juhendaja peaks enda jaoks varakult läbi mõtlema kõik reeglid.
Seega vastuseks mu tuttava küsimusele … Loe edasi portaalist Minu Pere!