Kuidas sa tead, et oskad oma emotsioone kontrollida?

Foto: SCANPIX

Kas tead seda tunnet, kui justkui must pilv on pea kohal ja mitte kuidagi lootust ei näe? Kindlasti tead. Ja kas sa sellist olukorda tead, kui emotsiooni ajel oled kellelegi halvasti öelnud ning vähese aja möödudes sellest ise ka aru saad ning end siis tapvalt süüdi tunned? Kas kahetsed minevikus välja öeldud lauseid, tehtud tegusid ning kaotatud võimalusi põhjusel, et sa lihtsalt ei tulnud oma emotsioonidega toime?

Tõsiasi on see, et meil kõigil on niivõrd palju valukehasid (allasurutud emotsioone), mis meile arusaamatutel hetkedel välja vupsavad ja meid iseendale vastuoluliselt käituma panevad, kirjutab Kaido Pajumaa Motivaatoris. Mõnel tuleb valukeha peale vaid mõneks hetkeks, mõnel aga kontrollib see kogu tema elu lausa aastaid või isegi aastakümneid nii, et tal endal sellest aimugi pole. 

Kas sina saad kindlalt väita, et oled üks neist, kelle valukehal pole niivõrd suurt kontrolli sinu tegemiste üle? Või kas sa oled üldse kunagi teadvustanud, millal ta «peale tuleb» ja miks? Millal olid sa viimati niivõrd hetkes kohal, et teadvustada, mis su sisemaailmas tegelikult toimub?

Me võime ju mõelda, et need inimesed, kes elavad oma igapäevaelu mitmete emotsioonide küüsis – kellel on ühel päeval paganama hea tuju ja teisel päeval surub masendus hinge – on vabad kogu sellest enesearengu teemast ning saavad oma elu lihtsal kujul mööda saata – ilma liigse uurimise ja puurimiseta. Tegelikkuses on need inimesed kohutavalt õnnetud. Nad nimelt ei suuda oma tujusid üldse kontrollida – mõistmata, et tuju on täitsa eraldiseisev nähtus sinust endast. Nad ei tea, et mõte on vaid illusioon ning ei suuda meid kuidagi mõjutada kui me ise seda teha ei lase. Ning veelgi kurvem on see, et nad on võtnud emotsioonid nii omaks, et ei taipa ealgi kui ebaloomulik selline eluviis tegelikult on.

Võib-olla oled sa üks neist, kes oskab negatiivse emotsiooni kerkides selle hoopis positiivsega asendada. Aga kas sa ka tead, kuhu see algne emotsioon siis kaob? Kas sa lased selle automaatselt vabaks või surud hoopis alla, kuni järgmise korrani, kui valukeha pead kergitab? 

Iseenda tundma õppimine on nimelt kõige keerulisem teadus, mis eksisteerib. See nõuab pidevat teadvelolekut, kohalolu ning valmisolekut oma käitumist ja mõtteid analüüsida. Enesearengus ei ole kohta laiskusel või edasi lükkamisel, mõeldes, et «ma järgmine kord tunnetan..». See nõuab kardinaalselt valikut olla parem inimene iseenda jaoks, oma kaaslase, laste, sõprade ning pere jaoks. See on kõige olulisem alustala, et üles ehitada täisväärtuslik, tasakaalukas ning sügavatähenduslik elu – lubamata välistel mõjutustel end pidevalt kursilt kõrvale viia.