Silja Saar: naised vajavad rohkem sääste

Silja Saar Foto: Erakogu

Elus esineb palju ebavõrdsust ja üheks neist võib pidada naiste halvemat olukorda rahaasjades. Tüüpilises lääne ühiskonnas, mille poole on teel ka Eesti, on naiste rahaline seis laias laastus meeste omast oluliselt nõrgem.

Selleks on mitmeid objektiivseid põhjusi. Naised üldjuhul ei mõtle peret luues ja lapsi kasvatades oma isiklikule rahatagavarale. Sageli on töötava pereemaga nõnda, et kõik, mis ta teenib, kulub pere ja laste tarbeks ära.

Ning statistika näitab, et Eestis teenivad naised meestega võrdse töö eest madalamat palka. Ja kuigi see on samamoodi kogu ELis, on meie palgakäärid ühed suurimad.

Seega on naiste säästmise ja raha kogumise võime meeste omast väiksem. Ometi elavad naised meil keskmiselt kümmekond aastat meestest kauem. Ning need lisa-aastad tuleb üldjuhul hakkama saada abikaasa või elukaaslase toetuseta.

Uuringud on näidanud, et ligi kolmandik meie pereinimestest loodab oma vanaduspõlves laste toetusele. See on ilus lootus, ent reaalsus seda sageli ei kinnita. Majanduskriisi ajal, mil pension jäi paljudes suguseltsides ainsaks stabiilseks sissetulekuks, pidid hoopiski pensionärid toetama oma rahamuredesse sattunud lapsi või lapselapsi.

Noorematele naistele on raha eeskätt kulutamisartikkel. 20ndates ei mõelda veel sellistele riskidele nagu lahutus, raske haigus või pikaajaline töötus. Murrang mõtlemises toimub enamasti keskeas, ent siis pärsivad rahatagavara kogumist suured igapäevased püsikulud. Tekib lootusetuse tunne – mille arvelt ja kust ma need säästud näpistan?

Ning vanemas eas avastatakse, et senise elu jooksul kogutu osutub ebapiisavaks ning et ainus lootus toime tulla on jätkata töötamist ka pärast pensioniikka jõudmist. See aga ei pruugi praegusel kiiresti areneval ja nõudlikul tööturul võimalik olla.

Minu meelest on naistel oluline enesele teadvustada, et ainult perele elamine ja elukaaslase rahakotile lootmine on vale nii lühikeses kui pikas perspektiivis. Kui kõik suuremad väljaminekud tuleb kellegagi kooskõlastada, väheneb oluliselt naise sõltumatus.

Ja alates 60. eluaastatest suurendab selline mõtteviis hüppeliselt ka naiste vaesusriski. Sest suhteliselt madala riikliku pensioniga tuleb hakkama saada ka siis, kui meest enam kõrval toetamas pole ning lapsed tulevad isegi ehk vaid ots otsaga kokku.

Kui naine otsustab hakata endale teadlikult sääste koguma, on korraga tehtud mitu tugevat käiku. Pereemana on antud lastele hea eeskuju, kuidas rahaasjadesse elutervelt suhtuda. Abikaasana on saavutatud mehega majandusasjade üle ­otsustamisel võrdsem roll. Ning oma tulevikku võib vaadata kindlama pilguga.

Jah, õnn ei ole rahas, aga raha puudumine teeb sageli õnnetuks. Naistele loomuomaselt suuremat vajadust turvalisuse järele saab iga naine ise soodustada.

Esmalt võiks kas või mõttes läbi mängida, kui palju pensioniks sääste tekib, kui igas kuus panna kõrvale näiteks viis või kümme protsenti oma sissetulekust (täpsema säästmisvajaduste kalkulaatori leiab www.minupension.ee). Olen kindel, et sellise summa kõrvalepanek ei vähenda oluliselt naise praegust elukvaliteeti.

Kui näiteks 30-aastane naine paneks igas kuus kuni 65-aastaselt pensionile siirdumiseni kõrvale ja investeeriks 50 eurot, võiks tal koguneda keskmiselt 40 000 – 50 000 eurot. Summa, mis tagab märkimisväärselt helgema pensionipõlve.