Heidi Ruul: naine, laps ei ole äriplaan!

Heidi Ruul jagab isiklikku kogemust Foto: Marit Kuusk

Vali välja mees. Maga temaga. Oota ja hoia pöidlaid. Kõvasti! Varbaid ka igaks juhuks. Tee rasedustest. Oota veel viis minutit. Hõiska suurest rõõmust. Venita talle uudise teatamisega minimaalselt kolm kuud. Terroriseeri teda terve ülejäänud elu! Kõlab nagu plaan? 

Mina nagu mäletan kuskilt iidsetest aegadest, et laps on armastuse vili. Ta ei ole «tööõnnetus», ei ole üks kohustuslikest elu verstapostidest ja kohe päris kindlasti ei tohiks üks laps äriplaan olla. Küll aga on elu näidanud, et hoolimata täna eksisteerivatest valikuvõimalustest, sünnib nii mõnigi laps siia ilma kohe päris valusalt valedel põhjustel.

Ma üldse ei vaidlegi selle vastu, et selles maailmas eksisteerib kohutavalt palju isasid, kes oma kohustuste eest kibekiirelt ning suunda valimata põgenevad. Jah, see on äärmiselt nõme käitumine, aga ainult olukorras, kus mehel endal on ka mingi sõnaõigus olnud. Ma ei räägi praegu meestest, kes peavad paljuks ühise otsuse tulemusena saadud last peale lahkuminekut paarisaja euroga kuus toetada – nemad ongi jobud. Aga just nendest, kes täiesti vabatahtlikult oma toetust just sellisel kujul igakuiselt võimaldavad, kuid sellest kipub reeglina justkui kuidagi väheks jääma.

Ehk siis täna pühendaksin ma mõned read mugavusprostitutsiooni kõrgeimal tasemel poosetajatele – naistele, kes enda rakendamise asemel oma last liumäena kasutavad. Neile, kes on teadlikult teinud otsuse suhteväliselt laps saada ja seda eesmärgiga ülejäänud elu ise mitte grammigi tööd teha, vaid lihtsalt ilus olla. Mees peab ju pere eest hoolitsema! Ja kui ta seda ei tee, siis ta on halb isa, läbikukkunud mees või põnev kombinatsioon mõlemast! Seda ei taha endale aga mitte keegi. Nii ei jäägi muud üle, kui viis korda päevas terroristi telefonikõnedele vastata ja kõik tema soovid võluväel täita. Valikut muidugi siinkohal ei jäeta – miks peakski, kui süsteem «kas teed nii, nagu ma ütlen, või…» nii laitmatult töötab? Omakasupüüdlikud titevabrikud…

Mida ma tahan praegu kohutavalt just naistele südamele panna, on see, et palun mõelge. Naine on tegelikult see, kelle otsus antud olukorras kaalukam on. Elu keerdkäike ei suuda keegi ennustada. Minu meelest tuleks hetkel, kui selgub, et jah, oledki rase, mõelda ainult ühes suunas – kas ma saaksin sellega iseseisvalt hakkama? Kui nii, siis anna kuuma, aga kui tekib väiksemgi kahtlus, siis veereta seda mõtet pisut pikemalt. Ja palun, palun, palun – ära muretse last selleks, et ise kuidagi paremini elada. Lootuses ratsa rikkaks saada. Palun! Sest see on kõige inetum asi, mida üks naine teha saab. Päriselt.

Samasse kategooriasse kuuluvad minu jaoks veel ka umbes pooled suurperede emadest. Mitte need, kes oma elu ning põnnide kasvatamisega lõppkokkuvõttes imeliselt hakkama saavad, vaid need, kellel on juba neli virelejat olemas, aga viies tuleb varsti veel, sest esiteks pole tegelikult raha, et kondoome osta ja teiseks saab ju niimoodi riigilt toetust juurde! No juhhei ja valleraa, tõesti! Vot sellistel tegelastel tuleks kuskilt mingid juhtmed kohe läbi lõigata. Kui selleks ressursid puuduvad, siis pakun rõõmsalt oma abi.

Ehk siis, armsad inimesed, kes te enda või partneri rõõmuks seksida armastate – kui tõesti mingil kummalisel kombel JUHTUB, siis jääge teineteise vastu lõpuni ausaks ja ärge isegi veeretage mõtet sellest, kuidas see pisikene elu teile edaspidi KASUKS tulla võib.

Loen ja tundub pisut ulme. Aga ei ole ulme. Päris on. Elu on.