Lugeja kirjutab: olid need pulmad või matused?

Foto: Panther Media/Scanpix

Moekuulutaja pulmamängus osaleb lugeja, kel on oma pulmadest eriti nukrad mälestused. 

Pulmad, traditsioonid. Need olid märksõnad.

Olen pärit üpris traditsioonilisest perest, kus esikohal on igivanad tavad. Ja minu pere arvates peab kõik olema nõnda nagu käsiraamatu ettekirjutised.

Alates momendist, kui mu tulevane abikaasa läks minu isalt abieluks luba küsima, hakkasid vanemad silmapilkselt omi ettevalmistusi tegema. Vana tava näeb ette, et tütre vanemad maksavad pulmad. Eks võim ja raha käivad käsikäes. Nõnda läks ka meie pulmas, kuhu kutsutud olid vaid minu vanemate poolt heakskiidetud külalised, neile meele järgi peolaua menüü, nende visioon jms. See oli rohkem mu vanemate kui noorpaari pulm. 

Mul ei olnud südant oma vanematele vastu hakata. Peigmehel jäi ka julgusest puudu oma sõnadele kindlaks jääda. Vanemad muutusid seda kõike korraldades väga emotsionaalseks ja sõnasid, et annavad oma tütre ära ning peavad seda kohustuseks. Mu abielu nägi välja nagu matus, kus sängitati tütar.

Laulatus toimus kõhedas kirikus - just selles kirikus, kus mitu põlvkonda on viimsele teele saadetud - ja laud seati mu vanemate suurde talu hoovi.

Tseremoonia kestis kaua ning mind lausa häiris seal seismine. Kõik kajas ja ma seisin täpselt sama tolmuse küünlajala kõrval, mis kaunistas mu vanavanemate hüvastijättu.

Peolaud oli samuti identne peielauale - toit, taldrikud, laudlina. Oleks küünaldel must lint ka olnud, siis polekski vahet teinud.

Isa leidis, et on aeg pulmamängudeks. Ta valis kõige mannetumad ja õnnetumad mängud. See ei tulnud kõne allagi, et keegi peaks säärt paljastama või natukene naeratama. Tõsine ja elumuutev sündmus nõuab tõsist suhtumist.

Olen oma vanematele tänulik, et nad tegid seda kõike südamega, aga oleksin olnud õnnelik, kui minu ja mu mehe sõna oleks ka maksnud. Kahjuks maksid kõik mu vanemad ja seda sõna otseses mõttes.