:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2017/03/10/6430591t1h875c.jpg)
Moekuulutaja lugejamängust võtab osa lugeja, kel oma pea 20 aastat tagasi toimunud pulmast kaks peamist mälestust - üks positiivne ja teine paraku negatiivsem.
Lugeja pulmavalsist: eesti mees ei ole tantsulõvi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu pulmadest on möödas juba peaaegu 20 aastat ja poeg, keda ma oli värskelt kandma hakanud, on juba 19-aastane. Mul on püsivalt kaks suurt mälestust oma pulmast.
Esimene on positiivne - ühe lätlasest külalise soovitus: «Kui sul on midagi öelda, siis ütle, kui pole midagi öelda, siis ära valeta!»
Teine on küll naljakas, aga siiski negatiivne. Enne avavalssi harjutasin maja taga liival mehega valssi, et kõik ikka õnnestuks. Korraga oli see hetk käes ja kõlama hakkas valsiviis. Tõusime värisedes lauast ja suundusime tantsuplatsile. Kui olime poosi sisse võtnud, muutus muusika ja kõlama hakkas jenka, kõik rahvas kamandati jenkat tantsima.
See kõik oli väga meisterlikult välja mängitud ja hiljem tuli välja, et mu tulevane mees oli ikka väga seda valssi kartnud ning palus pulmaisal ja bändil selliselt mind haneks tõmmata.
Tunnistan, et ma olin vihane ja pole seda siiani unustanud. Oma pojagi panin võistlustantsu tantsima, et ta oma tulevasele naisele saaks avavalssi võimaldada. Oh seda eesti meest, kes on tõeline tantsulõvi…