Marin avameelitseb: naiseks olemise igakuine põrgu

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Naiste hügieenitoodete reklaamides on levinud suurepärased laused: «...ka neil päevadel kuus» jne. Kas olen ainus, kelle jaoks menstruatsioonitsükli ebamugavused ei piirdu ainult paari päevaga? 

Umbes kaks nädalat enne päevade algust on ovulatsiooniaeg. Sel ajal nõuab organism eriti nõudlikult seksi, paarisuhte jaoks õnnis aeg. Juhul muidugi, kui seks võimalik on. Komandeeringus olev mees on sel ajal siunatud ja taga kirutud olevus. Niigi raske olla kogu selle kiimasusega, käi siis veel üksi poes, korteriühistu koosolekutel ja takkatraavi masturbeeri ka veel. Nagu mingi loll! Naine justkui Rambo, kõigega tuleb ikka ise hakkama saada.

Siis hakkan veidi kohevamaks minema. Kõht läheb reetlikult punni, rinnad hakkavad paisuma ja kui pikalt paigal tuleb istuda, lähevad jalad masajalt tursesse. Vahel meenutavad sõrmedki pisikesi sardellikesi. Olen õppinud ennast lohutama, et pole juurde võtnud, vaid kõigest päevade-eelne paisumine, ei karista ennast kaalutõusu eest, vaid kannan pehmevärvlilisi pükse ja vähem liibuvaid kleite. Seks sel ajal on tore, mees tabab ka pistrikuna selle etapi juba eemalt ära. Sest piisab pilgust mu dekoltee suunas, mis on siis lopsakast lopsakam. Pidevalt tahaks süüa ja juuksed hoiavad halvasti.

Edasi – see kurikuulus PMS, kõige hullem tujutsemise aeg. Ka tahaks pidevalt seksi, aga tuju on nii kõikuv ja halb, et mees ei julge lähenedagi. On aru saanud, et niikuinii teeb kõike valesti, parem kannatab paar päeva, kuni mu emotsioonid stabiliseeruvad. Ja ise ei saa ma ka algatada, sest hormoonipuntrana olen pähe võtnud, et mees niikuinii ei armasta, arvab, et olen voldiline, kole ja raudselt enam ei eruta. Ootan samuti kannatlikult paar päeva. Rinnad on nii suured, et takistavad veidi olemist, aga ka nii valusad, et reaalselt tahaks kuskile kaebust esitada. Riietudes käib nagu elektrilöök kerest läbi. Kallim on väga peensusteni instrueeritud, kuidas siis rindu käsitleda tohib, ainult õrnad silitused, puudutused ja limpsatused. Sel ajal neid ei pigistata, sikutata ega mudita.

Algavad päevad. Kui eelnevalt annavad tunda enim rinnad, kõht ja labajalad, lisandub sellele kombinatsioonile teravalt valutades justkui kirsina tordil ka kogu keha keskosa aparaat. Emakakrambid – olemas! Tuikav alakõht – jah! Pidev külmatunne – loomulikult! Kõhulahtisus ja pidev pissihäda – kuidas muidu! Kõik need korraga, iga kuradi kuu. Muidu ideaalset näonahka kaunistab siis ka üks silmatorkav ja vihaselt põletikuline vistrik, mis õnneks kaob sama äkki, kui tekib. Seksi tahaks väga ja pidevalt, aga voodist kolib see protsess vannituppa, sest kehast irdub toorest maksast rebitud tükke meenutavaid osiseid ja neid ma oma linadele ei soovi.

Õnneaeg, päevad on läbi! Punnis kõht taandub normaalasendisse ja olen sunnitud tunnistama, et siledamaks ja saledamaks see küll läks, aga sportlikult vormis lamekõhust on see ikka ülikaugel. Lihtsamalt öelduna lepin ja adun, et olengi paks, kahe nädala pärast saab jälle selles osas tsükli kaitsva selja taha pugeda. Seks on tore, tujud head ja kired lõkkel, aga alateadvusesse lisandub automaatne hirm, et ega jumala eest vaatamata kaitsevahenditele rasedaks ei jää.

Ja veel teinegi kiht

Tsüklietapid läbi selle kuise perioodi on erinevad, samamoodi diferentseeruvad need läbi aastate. Alles ma olin väike mudilane, kes televiisorist tampoonireklaami nähes arvas, et tegu on higistamisvastase vahendiga. Sest reklaamide peaosas ei olnud siis ega ilmselt pole ka praegu silmnähtavates piinades vaevlev läbi hädade elu taluv naine, vaid sportlik valgetes dressides rõõmust pakatav näitsik trenažööril raskuseid rebimas. Naeratus näol. Lai silmipimestav naeratus.

Nendes mälestustes surkides tahaks hakata ise reaalseid reklaame tootma, samamoodi nagu sõbrannaga planeerisime jõulukaarte tõetruumateks muuta. Mis inglid, lai kohev lumi ja keksivad hirved – lörts, pori, pimedus ja pahurad kummikutes inimesed hoopis. Tampooni- ja sidemereklaamides võiksid esineda ka hoopis realistlikumad naised – peadligi juuste ja  vaevatud nägudega, kes naeratavad läbi hammaste, kel on pidev taltsutamatu nälg ja soov diivanil külitades seda perioodi läbi teha. Mitte tahe trennis lõbutseda ja peale seda ööklubisse tantsumaratonile tõtata. Ma kadestan neid naisi, kes ei tea, mis tähendab, kui päevade ajal valutab, pigistab ja surub, minu jaoks kõlab see nagu muinasjutt.

Siis oli lühike eluetapp, kui kõik päevadega seosnev oli piinlik ja tabu. Hügieenitarvete ostmine, sellest rääkimine, üleüldse kõik. Õnneks vahetus see varsti teadlikkuse kasvades välja ka sügava kiiduväärse tõdemusega, et see on äärmiselt loomulik. Nüüd, kolmekümnendates, olen alati ülirõõmus, kui päevad algavad, sest vaatamata eelnevale ja järgnevalegi pikale virinale olen õnnelik, kui saan nentida, et näe, pole rase! Dekaad pluss näpuotsaga aastaid hiljem ilmselt rõõmustan, et pole veel kliimaks.

Lohutused.

Raudselt on kõik naised kuulnud mõnda suguõde kedagi raskete päevade käes vaevlejat lohutamas, et sünnita! Vabandust, aga sama rumal soovitus, kui palgatõusu soovimise asemel minna panka röövima. Tooge meile parem valuvaigisti allaneelamiseks klaas vett.

Nii minu kui pea vist kõigi mu sõbrannade pesusahtlis on mõned paarid «päevade püksikuid». Kui muidu igapäevaselt kanname olenevalt maitse-eelistustest kas mõnusaid bokserilaadseid aluspükse, nappe stringe või värvilisi ja tikitud pitsilisi pesuhilpe, siis sel tundlikul ajal kuus tõmbame südamerahuga jalga lõike poolest vanaemadele disainitud kõrge värvliga ja andeksantavalt inetust kangast alukad. See lohutab kuidagi. Nagu ka väike patustamine toiduga, tujutsemise väljavabandamine hormoonide kõikumisega ja kindlustunne, kui kapist megapakk tampoone ja karbitäis valuvaigisteid vastu vaatab. Vähemalt ei pea enam mingite räbalate ja vattidega jändama.

Tunnen, et praegugi kisub alakõhus nõks kramplikuks see olemine. Rõõmustan sisimas, et juhhuu, kondoomid ei vedanud järelikult ka sel kuul alt.