:format(webp)/nginx/o/2017/03/09/6425661t1hda38.jpg)
Ühel talvisel nädalavahetusel läks väiksem poeg koos isaga talu kõrvale metsa. Isa hakkas latte lõikama, poiss jalutas koos koertega niisama ringi kuni otsustas koju naasta. 20 minutit hiljem polnud last majas ega isa läheduses. Hirmutavast kogemusest kirjutab portaalis Minu Pere Made Laas.
«Joosep, Joosep!» hüüdis isa metsas ja mina talu ümbruses. Helistasin ka poja mobiilile, kuid selle oli ta koju jätnud. «Küllap ta kohe jõuab,» rahustasin ennast, kuid minutid läksid ja poisist polnud jälgegi. Õigemini – lumel õnneks olid jäljed, mida mööda nüüd isa lapsele järgnes.
Väljas oli kümme külmakraadi ja umbes tunni aja pärast pidi hakkama hämarduma. Poiss polnud ka väga soojalt riides … Natuke veel otsime ja siis tuleb helistada politseisse, küpses peas otsus. Kui poeg suundus metsasügavusse, tuleb hakata seda läbi kammima, enne kui läheb päris pimedaks ja külmaks.
Teadsin, et ida-lääne suunal on mets kilomeetreid pikk, kohati on seal ka märjemaid-soisemaid alasid, kust meie kodumajja kostus suvel sookurgede hõikeid. Nägin vaimusilmas, kuidas mu laps eksleb külmununa pimedas tihnikus ja ahastus tuli peale …
Mõtlesin, et võtan auto ja sõidan mööda külateid, äkki näen teda kuskilt metsast välja jalutamas. Olin jõudnud alles esimesele teele, kui silmasin kauguses ühte kogu, varsti seletas silm ka inimese ees jooksvat koera. Joosep koos Miaga! Jumal tänatud! «Kas sa lähed linna?» küsis poeg auto juurde jõudes muretu häälega …
Oh … Oleks tahtnud teda korraga kallistada ja temaga pahandada: nii suur kergendus ja rõõm tabas mind korraga. Selgus, et laps ei olnud sugugi muretu, nagu ta tahtis algul mulle muljet jätta, vaid oli otsinud metsast väljapääsu suure hirmuga. «Mõtlesin, et kui jään ööseks metsa, teen endale onni,» ütles ta vaikselt ja kohmetult.
Viisin poisi koju soojenema ja läksin vastu tema isale, kes umbes pool tundi hiljem samuti metsast välja sai. «Ta oli ikka täitsa paanikas,» jutustas mees kodus. «Jälgede järgi oli näha, et tegi sik-sakke, jooksis kord ühes suunas ja siis jälle tagasi.» Õnneks suundus laps siiski põldude, mitte metsasügavuse poole.
Kuigi tundsime poja pärast hirmu vaid napi tunni, oli see meile kõigile heaks õppetunniks. Kordasime talle, et ilma mobiilita ei tohi isegi kodu lähedale metsa minna, ja talvel eksides tuleb mööda jälgi tagasi suunduda. Kerge külmetus ja šokk mõjusid nii, et poiss jäi järgmisel päeval haigeks.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)