Kas laps tohib kutsuda oma vanemat nimepidi?

Foto: Panther Media/Scanpix

Kas laps võib kutsuda oma vanemat eesnimepidi või on seejuures mingid reeglid, mida peaks kindlasti järgima? Pereterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Kairit Kivimäe selgitab Perekeskus Sina ja Mina Facebooki seinal lahti, mida teha.

Emaks ja isaks olemine ning selle olemise kogemine on midagi erilist. Lapse ja vanema suhe on intiimne ja kordumatu. Nii mõnigi meist on leidnud end olukorrast, kus laps on nimetanud meid, vanemaid, nimepidi. Kas see on meid häirinud? Kas see on häirinud kõrvalseisjaid? Kas see on pannud meid mõtlema, miks see nii on või pole me sellele tähelepanu pööranud? Nimepidi kutsumisel võib olla vanema jaoks erinevaid tähendusi:

• Kas see on seotud kuidagi tundega, et sina kui vanem ei väärigi oma tiitlit? 

• Kas see on hoopis sellega seotud, et laps võtab vanemat kui omasugust?

• Kas see on ikka kohane, kui lapsed vanemaid nimepidi kutsuvad?

• Kas lapse ja vanema suhetes on piirid paigast ära?

• Kas see on lapse võimumäng või eksperiment sõltumatusega?

• Kas väikelapsed lihtsalt jäljendavad suuremaid?

Põhjuseid võib olla mitmeid. Toon siinkohal mõned näited:

• Üks laps kutsub oma sõnul issit seepärast nimepidi, et too ei reageerigi sõnale «issi», aga nimele reageerib kohe. 

• Ühe lapse arvates tuleb kodust väljapool vanemat nimetada tema nimega, sest kuidas tema emme või issi teab, et just teda hüütakse. 

• Ühe lapse jaoks on arusaamatu, et kui tema vanemad nimetavad teda nimepidi, siis miks tema ei võiks oma vanemate puhul seda sama teha.

Kuidas oleks siis õigem, kas peab kutsuma «emaks»/«isaks» või nimepidi? Sellele küsimusele ei ole ühest ja kindlat vastust, kumbki variant ei ole väär ega tõene, lahendus sõltub oma pere inimeste kokkuleppest. Kui aga vanem leiab, et talle nimepidi kutsumine ei meeldi, siis võiks ta oma lapsega sellest rääkida.

See on vanema ja lapse omavaheline jutt, mida tuleks toimetada rahulikus ja turvalises õhkkonnas. Vanem võib selle käigus selgitada lapsele, miks talle on oluline, et laps teda emaks või isaks kutsub. Pole paha kui selgitada lapsele lihtsate sõnadega: sina oled minu laps ja mulle väga meeldib olla sinu ema/isa, sellepärast mulle meeldiks ka, kui kutsud mind emaks/isaks. Kui olete lapsega kokkuleppe saavutanud, siis soovitan last kallistada ja tänada. Edaspidi, kui ta on sinu soovi täitnud, siis kindlasti pane seda tähele ja tunnusta teda näidates oma tänulikkust, kinnitades lapsele kui õnnelik sa oled just tema ema või isana.

Kui vanem soovib, et teda kutsutakse «emaks»/«isaks», aga laps nimetab teda nimepidi, siis on see vanema probleem. Gordoni perekoolis õpetatakse lahendama probleeme nii, et kaotajaid ei ole (Võitja-võitja meetod); räägitakse sellest, kuidas kuulata ja kirjeldada hinnanguvabalt vanemat häirivat käitumist ning kuidas saada kontakti oma tunnetega ja öelda lapsele siiralt, mis on vanemale oluline.

Samas julgustan vanemaid lähtuma oma pere tavadest või välja kujunenud olukorrast ja mitte pöörama tähelepanu näiteks kolmandate isikute märkustele, kellel on võib-olla teised põhimõtted. Nimed ongi nimetamiseks, aga ema ja isa on ka igati vahva olla, nii et igaüks saab ise otsustada, kuidas talle rohkem meeldib.