/nginx/o/2017/03/03/6404111t1h0887.jpg)
Kaunid daamid on moest alati lugu pidanud ja vanamoodsa kleidiga ei julgenud keegi ballile ilmuda – kus selle häbi ots! Et 200 aastat tagasi leidus daami buduaaris paljugi põnevat, selles saab moegurmaan veenduda 29. maini Keila-Joa lossis Schloss Fall avatud imelisel näitusel «Romantismiajastu mood Aleksandr Vassiljevi fondist».
Enne kleitide, hirmkallite nipsasjakeste, kingade ja ehete kallale asumist vaatame aga korraks otsa tolle aja daamile. Erakordselt sätitud, kuid siiski loomulikkusele pretendeeriv ilu – ent loomulikkus on suhteline mõiste. Juuksed olid naise ehe, aga kuna neid lokiti ja räsiti, ei jätkunud neid sageli sel määral, nagu moes oli. Tavaline oli kasutada valejuukseid ja šinjoone, et uhkustada veidi enamaga, kui loodus kinkinud.
Dändid ja leedid – võrdselt edevad
Edev ja sätitud välimus ei kuulunud aga vaid daamide argipäeva – kaugel sellest! Ka jõudeelu nautivad rikkad härrad sisustasid oma päevi, sättides soenguid ja kaelasidemeid, vesteldes moekaimatest reväärilõigetest ja hinnalistest materjalidest. «Moodsast välimusest ja ilusast elust huvitatud dändid olid nõus abielluma ükskõik kui inetu naisega, kui viimane võimaldas neile seda luksus,» räägib Keila-Joal välja pandud kollektsiooni omanik, moeajaloolane Aleksandr Vassiljev. Romantismiaja näite varal võib spekuleerida, et ehtimine ja eneseimetlemine pole mingi naiste eripära, vaid meeldib võrdselt mõlemale soole, kui selleks jagub vaid piisavalt publikut, vahendeid ja aega.
Hinnas oli õrn, habras ja heleda nahaga naine. Kuid hinnati ka tervisele viitavaid punavaid huuli ja põski. Toonased daamid sõid nii vähe, et mingit erilist jumekust polnud kusagilt võtta, ja siis läksid käiku toonivad võided. Sellist meikimist nagu tänapäeval ei kujutanud keegi siiski ettegi, esiteks polnud asjakohaseid vahendeid ja teiseks peeti loomuliku sarmi varjutamist vulgaarseks.
Romantismiaja inimesi näeme portreemaalidel – kunstnikul enda jäädvustada laskmine oli luksus, seda tehti vaid erilisel puhul.
Sipelgapihaga kümne lapse ema
Figuurilt oli romantismiaja daam habras – talje keskmiselt 50 sentimeetrit või veel vähem. Rohkem oleks juba tähendanud, et naine on end käest lasknud, ja see olnuks häbiväärne asi! «Naisterahvad ei söönud üle nagu tänapäeval,» selgitab Vassiljev. «Nende toidulaud oli kordi kvaliteetsem, kõik oli ökoloogiliselt puhas, polnud mingeid kaua säilivaid asju ega konserve – nad tõesti suutsid säilitada figuuri.»
Kerge see romantismiaja daamile loomulikult ei olnud, ehk vaid tütarlapseeas. Sest pärast abiellumist algas tema peamine missioon – laste sünnitamine. Ühiskonna ootused olid vastakad, selles osas pole aeg muutunud. Ka praegu nõutakse, et naised suudaks teha karjääri, olla superemad, superarmukesed ja selle kõige kõrvalt üldse mitte vananeda. Toona pidi kaasa suutma sünnitada hulga järeltulijaid, kuid tegema seda kuidagi nähtamatul moel. Kõhuga oli häbiväärne end näidata ja kohe pärast lapse ilmaletoomist nööriti keskkoht taas halastamatult kokku.
«Romantismiajal oli peres keskeltläbi kümme last, kuid ka laste suremus oli suur. Tihti sünnitati kaheksateist korda, kuid paljud lapsed ei elanud täiskasvanueani,» räägib Vassiljev. «Kuid naine rõhutas alati taljet! Teisiti oli mõeldamatu, kaunistatud vöö ja hinnaline pannal oli naise uhkus.»
Ballil musta ei kantud
Ball oli romantismiaja tähtsaim seltskondlik sündmus. See oli koht, kus tuli oma hea stiiliga salongis muljet avaldada, kuid galantse vestluse käigus aeti ka äriasju. Enamik lorde elas nii, et ei pidanud töötama, tulu tõid nende maad. Leedide tähtsaim ülesanne oli teha võimalikult hea partii. Noore kaunitari õlule pandi sageli terve perekonna ülalpidamine, mille varaka saagi armulõksu püüdmine tagas, kuid väga tihti sõlmiti abielu ka kokkuleppena perekondade vahel ning noortel endil polnud üldse sõnaõigust.
Daamid ei töötanud iialgi, seda peeti niisuguse õrna olevuse puhul üldse mõeldamatuks! Samas meenutage kaksikmoraali – seesama õrn olend pidi nähtamatul imeviisil valmis vorpima hunniku lapsi, kaotamata samas oma värskust ja saledust.
Klassikaline ballikleit rõhutas keha ülemist poolt: dekoltee, kaunistatud pihaosa ja varrukad. Enamik kleite on heledates pastelsetes toonides, musta kanti vaid leina ajal, mil ballile ei mindud.
Neogooti stiilile on iseloomulik vateeritud rull-ääristus kleidi alaosas, mis hoidis vormi. Kaunistusmotiivides leidub palju kolmnurki, dekoltee, kätised, tikandid ja muud motiivid imiteerivad gooti stiili aknaid ja võlve.
Kogu selle glamuuri juures tasub meenutada, et vannitoad tulid laialt kasutusele jupp aega hiljem. Ei pestud rõivaid ega nende kandjaid. Daamid kandsid nina ees tillukesi lõhnavaid lillebuketikesi, kui möödus salgake kavalere, et summutada neist tulvavat paha haisu.
Taaskasutus ja elegantsed jalutuskäigud
Jalutuskleidid on tumedamates toonides ja moodsate mustritega, milleks tol ajastul olid triip ja ruut. «Tähelepanu koondub suurtele, lopsakatele lambakintsuvarrukatele. Sellised varrukad olid moes juba renessansiajal, need kleidid ju kordavad ajalugu,» tutvustab Vassiljev oma kollektsiooni väljapanekut. Igapäevakleidid olid alati pikkade varrukatega, sest polnud sobiv end liiga palju paljastada. Lühikesed varrukad – sellist vallatust kohtas ainult ballikleitide juures! Dekoltee polnud sügav, see ei näidanud iialgi büsti. «Miks peaks ennast näitama igale mehele planeedil?» Romantismiaja daamid varjasid end alati, isegi abikaasa ei pruukinud teada, milline tema kaasa täies valguses ja ilma riieteta välja näeb, sest ka magati pikkades öökleitides.
«Kuna daamid hoidsid väärtuslikku siidi kokku, õmmeldi vanadest kleitidest sageli ümber uusi. Miks hinnaline materjal peaks riidekirstus lebama? Läks mööda nelikümmend aastat, moest läinud kleit võeti koost lahti ja tehti samast siidist midagi uut ja moodsamat.»
/nginx/o/2017/03/10/6430625t1h78ce.jpg)
/nginx/o/2017/03/10/6430627t1ha9b4.jpg)
Vanamoodsat asja muidugi selga panna ei sobinud, pigem jättis daam üldse seltskonda minemata, kui midagi nii ennekuulmatut ja hulljulget korda saatis. Tähtsad detailid olid peenelt kaunistatud ja tikitud kraed – need võeti kleitide küljest ära, pesti, tärgeldati, triigiti ja pandi tagasi.
«Kõik rõivad valmisid käsitööna – mingeid õmblusmasinaid tol ajal veel ei olnud,» juhib Vassiljev tähelepanu toonasele meistritööle. «Siin näitusel pole ainsatki kleiti, mis oleks mehaanilise masinaga kohtunud. Ühe kleidi valmimine nõudis väga palju aega, et seda õmmelda ja siis veel välja tikkida.»
Küpsenud frakisabad lõid uue trendi
Moes olid lühikesed jakikesed, mida tänapäeval tunneme spenseri nime all. «Trendile pani aluse inglise lord Spencer, kes ühel kaunil päeval jättis fraki tooli seljatoele kamina lähedal ning läks õhtusöögile. Tagasi tulles märkas ta, et tuli on fraki sabad ära põletanud. Ja kuna tollal oli kõik käsitsi õmmeldud, rebis ta frakil lihtsalt sabad tagant ja pani jaki uhke eneseväärikusega selga. Kõik imetlesid – milline elegantsus!»
Naistele meeldis see jakike samuti väga, kleidi peal kanti nii salle kui ka mantlikesi, kuid lühike spenser oli eelistatud valik. Mantlite hulgas oli lemmik redingot – nimi tuleneb otse ratsutamismantlist, riding coat. Väga armastati rohelist värvi, sest usuti et see näeb daami seljas erakordselt šikk välja. Samuti usuti, et see on lootuse värv, väga hea mõjuga.
Igaks elujuhtumiks oli ette kirjutatud, milliseid rõivaid sel puhul kanda sobib. «Visiitkleit, milles käidi külas, kuulus samuti iga daami garderoobi. Ballil sellega ei käidud, samuti mitte kodus,» selgitab Vassiljev. Eelistatud olid tumedamad toonid ja kvaliteetsed siidikangad, rõhutati taljet ning maitsekalt toon-toonis kaunistused kuulusid samuti visiitkleidi juurde. Paljastused aga kindlasti mitte!
Pehmed sammud ja balletisussid
Praegu peame me seksikaks kõrgele kontsale tõstetud jalga – eks see tõmbab lihased trimmi ja muudab visuaalselt sihvakamaks tõesti. Romantismiajal ei näinud daami jalgu keegi ning paljas mõte sellest, et naine kannaks kontsaga jalatsit, pani seltskonna vastikusest õlgu väristama. Ennekuulmatu! Vulgaarne! Täiesti sobimatu! «Arvati, et naised peavad liuglema üksnes pehmelt mööda põrandat ja nende samme ei tohiks ideaalis üldse kuulda olla,» kirjeldab Vassiljev. «Daam tantsis ballil nelinurkse ninaga ja ilma kontsata kingakestes, mille pealsed on valmistatud siidist ja mis põimiti pikkade peente paeltega ümber pahkluude.»
Just neist ballisussidest said alguse varvaskingad – romantismiaja armastatuim baleriin, Itaaliast pärit Marie Taglioni pani ballikingade ninadesse vatti ja tõusis varvastele. Kõik ahhetasid – kui kaunis, kui elegantne! Trend levis kulutulena ja iga tantsijanna püüdis oma sussi stabiilsemaks ja tugevamaks muuta. Tänapäeval on varvasking laiemate paeltega, tugeva kipsist ninaga, kuid stiililt endiselt täpselt samasugune kui romantismiajastu balliking.
Seitse meistrit ühe lehviku kallal
Romantismiaja daami elus oli lehvik tähtis asi, sest ballil oli sadade küünalde all kohutavalt palav. Lehvik polnud niisama elegantse jahutamise vahend – see oli sümbol, mis rääkis omanikust palju. Kasutusel oli kartongist lehvikuid-balliraamatuid, kuhu sai kirjutada kavaleride nimed iga tantsu tarvis, kuid eelistati siiski hinnalisi ja edevaid asju, mille väärtus ja moekus kaugele silma paistaks.
«Lehvik oli tõeliselt kallis asi, mille kallal töötas viis kuni seitse meistrit mitu kuud,» räägib moeajaloolane. «Lehvik valiti alati staatuse ja karakteri kohane. Tütarlastel, kes veel ei olnud abielus, olid alati väga heledatest materjalidest lehvikud. Näiteks loomasarvest, pärlmutrist, peente pitsiliste kaunistustega. Abielus daamide lehvik oli seevastu palju tumedamates toonides, kaunistatud ohtra kullaga, lemmikmaterjaliks kilpkonna kilp.»
Kuld oli alati ehtne, kuid seda loeti enam sobivaks prouale, kes on juba endale jõuka kaasa leidnud.
Moekivideks olid poolvääriskivid tsitriin ja ametüst – see oli üks armastatumaid romantilisi kive, kuna usuti, et see ei luba unustada. Meelespidamise kivi. Tol ajal oli kombeks oma tundeid varjata ja soove mitte välja öelda, nii kuulub loogiliselt romantismiaega palju luhtunud lootusi ja kurbi armulugusid.
/nginx/o/2017/03/10/6430629t1h4cdc.jpg)
/nginx/o/2017/03/10/6430663t1h320c.jpg)
/nginx/o/2017/03/10/6430737t1heb60.jpg)
/nginx/o/2017/03/10/6430819t1h37dc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)