/nginx/o/2017/03/08/6420611t1hd29c.jpg)
Kuuenda ettevõtlusraporti AGER tulemuste põhjal on 92% Eesti naistest ettevõtluse suhtes positiivselt meelestatud, mis on Eesti meeste samast hoiakust 2,5% kõrgem ning maailma mõistes üks kõrgemaid positiivseid hoiakuid üldse. Sellest hoolimata tunnistab ainult 40 protsenti naistest, et näevad ennast ettevõtlusega alustamas. Samal ajal aga on äriga alustamise huvi enam kui pooltel Eesti meestel (52%).
Eesti naiste ettevõtlik loomus on teiste Balti riikidega sarnane. Läti naiste näitaja on Eestiga täpselt sama ning Leedus näevad end ettevõtluses 41 protsenti naistest. Võrreldes AGER 2015 uuringu tulemustega, on Eesti naiste ettevõtlik loomus tõusnud kahe protsendipunkti võrra, maailma keskmine on 43 protsenti. Miks aga kardavad naised ettevõtlust nii meil kui ka mujal maailmas?
«Naistel on alati olnud mingil määral teised prioriteedid ning see võib olla üheks ebakindluse põhjuseks,» ütleb Tartu Ülikooli ettevõtlusprofessor Tõnis Mets, kes on ettevõtlusuuringule oma eksperthinnangu andnud. «Põhjused, miks naised nii Eestis kui ka Euroopas soovivad iseenda tööandjaks saada, on sarnased – võimalus eneseteostuseks ning olla iseseisev,» selgitab professor. «Samas teame eelmise Amway Globaalse Ettevõtlusraporti (AGER) põhjal ka seda, et naised on eelkõige perekesksed ning otsivad oma tööelus stabiilsust, mis on olulised mõjufaktorid ettevõtjaks hakkamisel.»
68,7 protsenti Eesti naistest usub, et viie aasta pärast on ettevõtluse tase Eestis tänasega vähemalt samal tasemel või tõusnud. Professor Mets märgib, et see on positiivne tendents ning nüüd on vaja tugevamat valitsusepoolset ja hariduslikku tuge, mis annaks naistele enam julgust alustada ettevõtlusega. Naiste üks suurimaid hirme ongi just oskuste ja haridusega seotud. «Vaid 27 protsenti Eesti naistest usub, et neil on olemas vajalikud oskused ja teadmised ettevõtlusega alustamiseks. See on liialt madal number arvestades kui hästi tegelikult meie naised haritud on,» lisab professor.
«Euroopa töökeskkonna tuleviku väljavaade on siinsete tööstuse, ühiskonna ja teadusvaldkondade üle otsustajate jaoks tähtsal kohal. Oluline on küsida: kuidas suudavad ettevõtted kohandada end tuleviku tööjõu vajadustele vastavalt?» küsib Mets.