Maarja Kupits: teil on neid lapsi kuidagi üleliia või, et neid punase tulega üle tee käima õpetate?!

Foto: Rex Features / Vida Press

Seekordses kirjutises on külalisesinejaks üks mu lemmikteemadest – liiklus. Kui keegi tunneb, et teda see jalakäijana ei puuduta, siis see ei ole nii. Kõik, kes koduuksest väljuvad, osalevad automaatselt ka liikluses, ja seega puudutab see väga suurt osa meist. 

Eelmisel nädalal rääkis (või täpsemalt kirjutas) sõbranna mulle intsidendist, mis tal ühel õhtul töölt koju sõites juhtus. Nimelt oli ta tunnistajaks, kuidas vaid paarkümmend meetrit pärast ülekäigurada jooksis valest kohast üle tee üks mees koos lapsega. Ema, autojuhi ja aktiivse kodanikuna keris sõbranna autoakna alla ja küsis mehelt, miks too last vales kohas üle tee minema õpetab.

Mees oli ilmselt tõeline Mees ja ei vastanud mitte midagi. Leidsime sõbrannaga asja arutades, et jube nõme küll, kui nii lühikest maad ka ei viitsita ülekäigurajani käia ja seda lastele ka õpetatakse, eriti kui just alles hiljuti üks inimene Raplas samal moel surnuks sõideti, ja sinnapaika see tolleks korraks jäi.

...kuni laupäevani, kui Sõle tänava vist küll kõige laiemas kohas (ilmselgelt seal, kus ülekäigurada või foori ei ole, eks) jooksis üle autotee üks naine. Muidugi taas koos lapsega. Nende suunas liikunud buss pidurdas küllalt tugevalt, et nad ikka ohutult üle jõuaksid, ja see neil ka õnnestus.

Naisega kohakuti ja tema nägemisvälja jõudes ei suutnud ma end paraku pidada ja tegin tema suunas universaalse žesti, mis küsib: «On sul peas ikka kõik korras või?» Tema vastas mulle teise, samuti väga universaalse žestiga. Kuna aru ja mõistus ei ole mind veel täielikult maha jätnud, ei hakanud ma edasiseks diskussiooniks autot kinni pidama ja taas, sinnapaika see jäi.

Las nad siis...

Iseenesest võiks ju mõelda, et las nad siis jooksevad vales kohas või punase tule ajal üle tee. Mis mul neist, mina ju ei jookse, ja need murdunud jalad või muud kondid, kui nad midagi valesti arvestavad, ei ole ka minu omad. Paraku pole see päris nii lihtne.

Ma alustan tõepoolest egoistliku seisukohaga, mille eest olen mõnevõrra idealistlikumate või lihtsalt minust paremate inimeste käest varemgi kõõrdpilke teeninud – selline intsident ei möödu ka nö otsasõitja jaoks jälgi jätmata. Kui teinekord võib internetist lugeda sõnavõtte, mis kujutavad autojuhte kui verejanulisi maniakke, kelle kogu või vähemalt autos veedetud eksistentsi mõte on mõni vaene jalakäija kalmistule või vähemalt haiglasse saata, siis tegelikult see nii ei ole.

Päriselt-päriselt, mitte keegi ei taha seda oma hingele ja normaalsele inimesele, mida enamik meist on, on ka kogemata kellelegi tõsiselt otsasõitmine tempel mällu igaveseks. Et liiga morbiidseks ei läheks, siis natuke tujurikkuja toonis – pealegi ei taha keegi oma autot vastu teist inimest ära lõhkuda.

Eeskujuks ka võõrastele lastele

Aga hoopis teine teema on siis, kui mängu tulevad lapsed. Nimelt on lastel selline imeline komme täiskasvanute pealt õppida ja neile piisab mõne lolluse eluaegseks omandamiseks tihti väga vähesest. Võib üsna kindlalt väita, et kui lapsega koos rõõmsalt valest kohast või punase tule ajal üle tee silgata, hakkab järeltulija seda aktsepteeritavaks tegevuseks pidama.

Paraku võõra tädi märkus või universaalne žest ei ole lapse silmis ilmselt väga veenev ja edaspidi ei jookse üle tee mitte ainult täiskasvanu, vaid ka tema järeltulija. Vägisi trügib pähe küsimus, kas neil inimestel on lapsi kuidagipidi üleliia, sest muud põhjust, miks inimene oma ihuvilja niimoodi sihilikult ohtu paneks, ma välja mõelda ei suuda.

Nagu sellest veel vähe oleks, näevad ja õpivad sellistest pahategudest ka nende vanemate lapsed, kes ise neist pattudest puhtad on. Ega lapsed ei ole rumalad – nad näevad, et teised teevad ja nendega ei juhtu midagi (sest väga paljudel kordadel tõepoolest ei juhtugi), miks siis nemad ei võiks?

Ja siin hakkabki juba kuri karja minema, sest ma võin pingutustega leppida, et mõned inimesed on rumalad ja ei hooli oma heaolust. Veel natuke suurema vaevaga võin peaaegu pigistada silma kinni selle koha pealt, et nad sinna mädasohu ka oma lapsed kaasa tõmbavad (kuigi ei saa päris lubada, et ma enam ühtegi universaalset mõistuses kahtlevat žesti ei tee...). Aga ümbritsevate inimeste lastele oma ohtlikust lollusest tulenevalt halva eeskuju näitamine on see hetk, kus ma ilmutan ise ja kutsun ka teisi lapsevanemaid väljendama hukkamõistu sellise käitumise suhtes. Ega keegi meie eest seda tegema ei tule.