Ajakirjanik Kristi Helme kirjutab Õpetajate Lehes vastukajana eelmisel nädalal ilmunud Mare Tralla, Barbi Pilvre, Elo Lindsalu ja Katrin Kivimaa arvamuslugudele, et nii on see olnud ajast aega, et valdkonnad, kus naised suures enamuses, on madalamalt tasustatud kui nn meeste alad.
Kristi Helme: «neil on vaja peret ülal pidada» pole kuigi tugev argument
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleks ka veider, kui inseneri palk oleks võrdne meditsiiniõe omaga (kelle töö ei ole seepärast sugugi vähem tähtis). Ses mõttes on palgavahed mõistetavad – osa valdkondi on n-ö kasumlikumad kui teised.
Õpetajatele-sotsiaaltöötajatele ei saa riik lubada väga head palka enne, kui üldine elatustase on piisavalt hea. Millal see juhtub, on iseküsimus…
Küll aga on probleemne olukord, kui mehi hoitakse kõrgemal palgal üksnes sellepärast, et nad on meessoost. Nii kirjeldab Mare Tralla ilmselt mitte kuigi ainulaadset juhtumit, kus oma hästi tööd tegeva ja haritud naiskolleegi kõrgema palga eest võitlemine sumbus argumenti: «Ta ei lähe siit ju kusagile, aga mees võib lahkuda kommertssfääri.»
Ka koolides, kus juba aastakümneid meestepõud, tehakse meestele mööndusi ning vaadatakse puudustele läbi sõrmede. Meenub näide ühest erakoolist, kus meesõpetaja(te) kõrgemat palka põhjendati väitega, et «neil on vaja peret ülal pidada». Arvestades üksikemade suurt hulka, ei ole seegi argument kuigi tugev.
Feminism on Eestis selgelt negatiivse varjundiga (sõimu)sõna, mille taga nähakse mehelikult räuskavat, vastu rinda taguvat ning mitte just kõige kaunimat ja hoolitsetumat naisterahvast, kes üritab sel viisil oma ebaedu vastassoo juures kompenseerida (tõsi, ka psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga tituleeris ennast juba 13 aastat tagasi feministiks, kuigi tema värvikat isiksust arvestades võis tegemist olla provokatsiooniga).
Ka soolise võrdõiguslikkuse volinik(ud) pole eelarvamusi vähendanud, pigem vastupidi, mõjudes mugaval kohal istuva probleeme välja mõtleva ametnikuna. Samas on probleemid täiesti olemas.
Riigikogu koosseis pole veel lõplik ning asendusliikmed muudavad hiljem üldpilti, kuid ikkagi on õrnem sugu esindatud kasinalt – esialgu vaid 19 naist. Naiste vähem kui 20-protsendiline osatähtsus riigikogus ei ole kindlasti Eesti jaoks probleem number üks, kuid mõjub 21. sajandi teisel kümnendil sellegipoolest kummaliselt.
Sookvoodid oleks siinkohal küll erakordselt jabur ja ebaefektiivne idee – mis kasu peaks olema riigil sellest, kui duubeldaksime või kolmekordistaksime riigikogus Yana Toomid või Marika Tuusid (nojah, ega ka Peeter Võsa üle ole põhjust üleliia rõõmustada, kuigi sellega seoses kaob teleekraanidelt vähemalt üks kole saade)?
Küll aga näeks riigikogus ja/või valitsuses hea meelega selliseid naisi nagu Marina Kaljurand, Ülle Madise, Ivi-Anna Masso, Kersti Kaljulaid, Tiina Mõis, Kadri Liik jne.
Loodetavasti leiab vähemalt osa neist või teistest oma alal pädevatest laia haardega naistest tee poliitikasse, sest just nemad aitaksid stereotüüpe murda. Stereotüüpe sellest, et naise eneseteostus väljaspool kodu peaks toimuma rohkem «hobi korras», mille eest ei peagi palju maksma.