Väärkoheldud naine: purunes lootus pereõnnele

Foto: SCANPIX

«Ma räägin teile, missugust elu ma tegelikult elasin,» ütleb kuue lapse ema Katrin (nimi muudetud). Naine on pagenud vägivaldsest suhtest Eesti teise otsa.

Sellest lasterohkest perest on ajakirjanduses ilmunud mitu lugu. Silme ette kerkib õbluke ja rõõmsameelne pereema ning ilusad lapsed. Pereisa pildile ei kippunud ja sõna sekka ei öelnud.

Ema kõneles alati uhkusega oma tublidest lastest. Ta leidis töö ja laste kõrvalt aega ka laulmiseks, tantsimiseks ja luuletuste kirjutamiseks.

«Eks see oli eneseabi,» ütleb 46-aastane naine tagantjärele. «Püüdsin väljaspool kodu varjata, et mees mulle purjuspäi kallale tuleb. Isegi töö juures ei teatud,» tunnistab ta.

«Esialgu süüdistasin iseennast, et ju ma ei olnud piisavalt hea abikaasa, võib-olla oli söök soolane või polnud pesu piisavalt valge. Kui mees murdis truudust, süüdistasin ennast kui naist,» pihib ta.

Lapsed andsid elule mõtte

Kui mees peksis Katrinit pärast kolmanda lapse sündi, otsustas naine tema juurest ära minna. «Aga vanemad mind enda juurde ei kutsunud, ema veenis mind lepitust otsima. Et mehed ju ikka napsitavad, küllap ta ennast parandab,» rääkis ta.

Ja Katrini endine elu jätkus. Valusaid mälestusi on palju. «Ma võiksin sellest kõigest raamatu kirjutada,» ohkab ta. «Mäletan, et andsin lapsele rinda, kui mees lõi mind jalaga selga. Nõudis õlleraha. Teine kord peksis ta mind seni, kuni ütlesin talle oma pangakaardi PIN-koodi.»

Siiski püüdis naine peret koos hoida ja töötas kolme koha peal, samal ajal kui mees ennast töölt lahti võttis. Ometi oli pere võlgades.

Kord valmistas naine perele toitu, kui tuli mees ja räuskas: jälle see hakklihakaste! «Ja ta lennutas toidu prügikasti. Laps tuli koolist ja tookord mul polnudki talle midagi süüa anda.»

Lapsed helistasid vahel ja ütlesid: ema, ära koju tule, issi on purjus. «Magasin keldris või kõndisin öösel tundide viisi ringi, sest ei julgenud koju minna.»

Ümbritsevate eest püüdis naine toimuvat varjata. Häbi oli. Naabrid muidugi teadsid. Ka politsei käis mitu korda kohal.

«Suhtumine oli selline: ah, see on ju kõigest peretüli! Mäletan, kuidas appi kutsutud politseinik tegi koos vägivallatsenud mehega pargis suitsu...»

Katrini sõnul on sõbrad temalt küsinud, miks ta otsustas nii palju lapsi sünnitada. «Mulle meeldis lapseootuse ja -kandmise aeg, ma olen emaduseks loodud. Lapsed annavad elule mõtte,» ütleb ta ning lisab: «Ma ju abiellusin armastusest ja lootsin parimat.»

Enesehinnang sai suure löögi

Samas ütleb Katrin, et ta ei lubaks ühelgi naisel jääda nii kauaks vägivaldsesse suhtesse. Kõrvalt vaadates on lihtne küsida: miks ta seda kõike talus?

«Aga kui oled kuristiku äärel, pole lihtne teha otsustavat hüpet. Alustada elu teises linnas, kui sul pole tööd ega elukohta, lapsed peavad vahetama kooli. Esialgu nappis isegi toitu, muudkui keetsime makarone...» kõneleb naine.

Katrin lisab, et on sotsiaalsüsteemis pettunud, sest ta pole abi saanud.

Pärast viimast suur peksu võtsid vanemad lapsed ema päästmise enda südameasjaks: maja ette telliti kolimisauto, mis sõidutas ema koos nooremate lastega Eesti teise otsa. Ka head sõbrad on naisele kogu aeg toeks olnud.

«Soovitan koguda enda ümber positiivseid inimesi,» ütleb Katrin naistele, kes on temaga sarnases olukorras. «Enese aitamiseks lugesin tohutult palju ja kirjutasin käsitsi ümber psühholoogiaõpikuid.»

Naise enesehinnang on saanud suure löögi. Kõige rohkem valu teeb talle teadmine, et ka lapsed said haiget. «Ma suutsin kõige raskematel hetkedel mõelda eelkõige iseendale,» tunnistab ta.

Nüüdseks on elu paranenud. «Olen leidnud enda kõrvale toetava inimese. Lastel läheb hästi, vanim tütar on omandanud kõrghariduse, vanuselt järgmine õpib kõrgkoolis.»

Katrin soovib vägivaldses suhtes olevatele naistele öelda: te väärite paremat! «Tulen meelsasti tugiisikuks mõnele sarnases olukorras naisele. Kes soovib minuga ühendust saada, palun kirjutage loo autorile.»