/nginx/o/2011/03/17/539485t1hdb6f.jpg)
Väikese elutoa sinepikarva seina ehib värviline maal: naine vaatamas kaugusse. Eesti vanimas, Tartu naiste varjupaigas mõjub pilt sümbolina. Vägivalla eest pagenu mõtleb, kuidas oma eluga edasi minna.
Varjupaik aitab normaalsesse ellu naasta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nii lääneriikides kui ka Eestis läbi viidud sotsioloogilised uuringud näitavad, et jõhkrat füüsilist vägivalda esineb igas kümnendas paarisuhtes, sageli kaasneb sellega ka seksuaalne vägivald,» ütleb Tartu naiste varjupaiga juhataja Sirje Otstavel.
Eestis pakuvad vägivaldsest suhtest pagenud naistele ajutist eluaset varjupaigad ja turvakodud. Tartus on andnud linn varjupaiga käsutusse viietoalise korteri, milles pole praegu ühtki vaba kohta. Köögist kostab lapse rõõmsat vadinat.
«Siia võib tulla ka lasteta naine, kes on perevägivalla ohver,» selgitab juhataja. Varjupaigas on olemas kõik eluks vajalik, alustades toidunõudest ja lõpetades voodipesuga. Kuigi elanikke pikaajaliselt ei toitlustata, ei jäeta ühtki hädalist tühja kõhtu kannatama.
Naistevastasest vägivallast hakati läänes rääkima 1970. aastatel, Eestis tõstatus see teema kümmekonna aasta eest. «Naistevastast vägivalda esineb vähem riikides, kus meestel ja naistel on võrdne palgatase, võrdsed võimalused tööturul jne,» märgib Otstavel.
Kui naine kogeb paarisuhtes vägivalda, on esimene samm mehe juurest lahkumine. Miks talub mõni naine halba kohtlemist aastaid? «Kui naisel pole tööd ega raha ja lastel lasteaiakohta, on tegu suletud ringiga,» selgitab Otstavel.
On ette tulnud juhtumeid, mil isegi vanemahüvitis on vormistatud isa nimele, sest naine oli enne sünnitamist töötu. «Tasub mõelda, kelle nimele ühiselt ostetud kinnisvara, kelle nimel on laenud jms,» räägib Tartu naiste varjupaiga juhataja.
Linnades on abivõimalusi rohkem, kuid väikestes kohtades on ohver sageli igasuguse toeta. Paljud naised püüavad varjata alandusi, mida nad nelja seina vahel taluvad. Ka varjupaigast abiotsimine võib olla suur eneseületamine.
Varjupaiga juhataja sõnul ei ole võimalik vägivalda kogevast naisest koondportreed joonistada. Tüüpiline kujutlus perevägivallast on järgmine: väheharitud alkoholilembene mees tuleb palgapäeval koju ja hakkab peret terroriseerima. Aga Otstavel on kohanud ka haritud ja töös edukaid härrasmehi, kes on olnud lähisuhetes jõhkrad.
Vägivalla eest ära
Varjupaigas, mille aadress on teada vaid abivajajatele, viibitakse keskmiselt paar-kolm kuud, aga mõni naine on siin elanud üle aasta. Tavaliselt saab hättasattunud naine varjupaiga numbri sotsiaaltöötajalt või leiab selle internetist. Vahel toob naise varjupaika politseinik.
Varjupaikade aadressid on teada vaid abivajajatele. Otstaveli sõnul on kaheksa aasta jooksul ette tulnud kolm juhtumit, mil töötajaid on ähvardatud. Paar korda on tulnud kutsumata külalist politsei abil taltsutada. Aeg-ajalt uuritakse telefonitsi, kas naine on varjupaigas. Mõned mehed üritavad kaasat tagasi meelitada, lubavad minna viinaravile, kinkida lilli jne.
Esineb ka juhtumeid, kus peresuhtes kogeb vägivalda mees, kuid protsentuaalselt on selliseid juhtumeid siiski vähe. «Kui naine võtab omaks oma soorollile omase käitumise, ei ole ta vägivaldne,» lausub Otstavel.
Varjupaiga juhataja lisab, et poisse õpetatakse maast madalast arveid klaarima füüsiliselt. Kui väikesed poisid lähevad tülli, öeldakse nii tihti: mine löö vastu! Tüdrukutele soovitatakse omavahel rääkida ja kenasti ära leppida.
Otstaveli sõnul on nii mõnegi kohtulahendini jõudnud perevägivallajuhtumi puhul teda hämmastanud karistuse leebus. Näiteks lõi mees naisele noaga reide ja nuga tabas reiearterit, mistõttu naine suri. Mees väitis, et polnud tahtnud naist tappa ja karistus oli vägagi leebe.
Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist Kristiina Luht kinnitab, et karistusseadustikus on ikka samad karistused kuriteo eest, olenemata sellest, kas toimepanija on lähedane või võõras. «Iga kuriteo puhul on ette nähtud miinimum- ja maksimumkaristus. Küll aga võivad lisaks muudele asjaoludele mõjutada karistuse suurust ka prokuröri ja kohtuniku hoiakud selle vägivallaliigi suhtes,» räägib ta.
Kummastav suhtumine
Ühiskonna suhtumine naistevastasesse vägivalda paneb varjupaiga töötaja vahel õlgu kehitama. Perekonnaõnne ja heade suhete eest peetakse vastutavaks naisi. Näiteks on levinud stereotüüp näägutavast naisest, kes viib mehe nii kaugele, et too teda lööb, peksab, tulistab vms. Kui naine tõstab käe mehe vastu, on ta loomult kuri ja paha. Otstaveli sõnul oskavad vägivallatsejad neid stereotüüpe enda kasuks tööle panna.
«Aga mida see naine siis õiendas mehe kallal? No mis siis, kui too tuligi palgapäeval napsisena koju,» ütles üks meespolitseinik koolitusel.
«Aga kui mees jõi maha poole lastega pere kuueelarvest?» küsis koolitaja.
Kui lugeda perevägivalla teemadel kirjutatud artiklite online-kommentaare, on valdav suhtumine: ega õige naine mehe käest peksa saa, küllap oli ikka põhjust. Vägivallatsejad leiavad sellest õigustust.
Otstavel meenutab juhtumit, kus mees laskis maha noore naise, kahe lapse ema. Mees oli korduvalt karistatud, naise endine alluv. Ajakirjanduses räägiti, et naine pettis mehe lootusi.
«Kui telesaates näidati katmata surnukeha, uurisin toimetajalt, millistel kaalutlustel nad seda tegid. Vastus oli jahmatav: see kandis varjatud sõnumit ehk hoiatust teistele naistele – käituge korralikult!» imestas Tartu varjupaiga juhataja.
«Kas haavatud tundeid on õigus klaarida teist inimest tappes? Aga kui lastega maha jäetud naine tulistaks tema lootusi petnud meest, oleks hukkamõist täielik,» lisas ta.
Et naistevastane vägivald on olemas, näitavad ka arvud. Eestis registreeriti 2009. aastal politseis 3359 juhtumit, neist kuriteona 368 juhtumit. 2008. aastal registreeriti politseis 3992 juhtumit, neist kuriteona 442 juhtumit. Eelmisel aastal tuvastati Eestis 57 inimkaubanduse ohvrist naist, kõik seksuaalse ekspluateerimise ohvrid.