Lugeja lajatab: miks ma feministina hakkasin vihkama sõna «iseseisev»

Foto: Valeriy Kachaev / PantherMedia / Scanpix

Ma saan kõigega ise hakkama. Teenin piisavalt, et igapäevane leib koos juraka vorstiviiluga lauale tuleks. Lendan Inglismaale või USAsse, kui turgatab pähe soov minna välismaal elavaid sõbrannasid vaatama. Tassin koju kuuse, parandan lekkivad torud ja kui tulevikus soov - kasvatan ka üksi lapse üles. Sest ma olen iseseisev.  Miks aga lugeja Kati hakkas vihkama sõna «iseseisev»?

Tänapäeva modernses ühiskonnas on noor iseseisev inimene edu etalon. Naisena on veelgi uhkem oma udupeent korterit sõpradele näidata ja tähtsast ametikohast rääkida, sest vaatamata kõigele (loe: vaatamata sellele, et oman vagiinat) suutsin ma selle saavutada. Ma naersin seksistlike naljade üle. Teesklesin, et ei pannud tähele, kui mõni kolleeg või äripartner mind purjus peaga «äri edendamise eesmärgil» voodisse püüdis meelitada. Võtsin vaikides vastu naiskolleegide kommentaarid, et mu dekoltee on liiga avar, seelik liiga liibuv või kontsad liiga kõrged. Või siis vastupidi, nad just ei olnud seda.

Ma veetsin aastaid ronides mööda eduredelit ja ma tegin seda üksi. Mul polnud meeskonnas naisi, kellega oleksime teineteisele toeks saanud olla, ja meeste kamraadlusesse oli raske sisse pugeda. Ma jõin viskit ja tegin sigarit, et mehed end minu seltskonnas mugavalt tunneks. Mu piibliks olid teiste naiste lood, minu sõbrannad, kes on sarnasel eluteel. 

Samal ajal, kui mõned mu sõbrannad abiellusid ja said lapsi, käisin mina 80 tundi nädalas tööl. Mulle meeldis, mida ma tegin ja senini ma ei kahetse seda. Mähkmete vahetamise asemel olid kokteilipeod. Kodukoristamise asemel mõjutasin sadade, kui mitte tuhandete inimeste elusid.

Olen olnud suhtes vapustavate meestega, kellele olen siiani tänulik, et nad mu ellu sattusid. Meil oli klapp, nautisime ühiselt veedetud aega, aga kunagi polnud eeldust, et nad saavad minule loota koduloomisel või et nemad peaksid aitama minul mu elu korraldada.

Ma olin nii fucking iseseisev, et sa ei usu ka. Ja see kõik oli nii kuradima väsitav.

Ma ei tea, millal või kuidas see täpselt juhtus, aga ühel hetkel tõstsin ma pea nutitelefonist ja vaatasin inimestele otsa. Ma tegin midagi, mida üks moodne feminist peab suurimaks häbiks üldse. Lasin oma peikal olla mees traditsioonilises mõttes. Ta tassis mu toidukotte. Ühendas uue pesumasina veevärgiga. Tegi korteris remonti. Kõige selle juures vaatasin mina tegevust pealt nagu õrn lilleke, kelle küüned said just värvitud. Imelik oli: mis ma ikka passin niisama? Niisiis läksin kööki süüa tegema – selle kojutellimise asemel. Elu muutus ropult lihtsamaks. 

Sama tegevus laienes sõpradele. Mina aitasin neid lastehoiuga, nemad mind uue kapi tassimisel. Oleks ju võinud töömehe tellida, aga kuidagi muhe oli koos talgutada. Hakkasin tundma mingit kuuluvustunnet, mille olin kaotanud. See oli tunne, nagu ma oleks teistega ühendatud. 

Kogu selle taustal oli endal piinlik, et ma olen kaotamas oma «iseseisvust». Ma sain ju kõigega ise hakkama, nüüd ma enam ei suuda kardinapuu jaoks auku seina kruvida. Kui natuke sellele mõtleks, eks siis saaks hakkama, aga mu peika ... ta saab ka hakkama ja ta võiks selle siis juba ise ära teha.

Ei, ma enam ei taha olla moodne naine, kes saab ise kõigega hakkama. Kohe üldse ei taha olla iseseisev.