Maarja Kupits: minu kõne presidendina ehk kuus tonti, kes valitsevad Eestimaad

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Hea Eesti rahvas, ma ei pöördu täna Sinu poole. Kui on üldse midagi, mida Sul küllalt on, siis on need ilusad sõnad, ja neid ei ole Sul rohkem vaja. Selle asemel räägin täna nendega, kes tavaliselt ise teistele räägivad. Inimestega, kelle käes on miljoni teise tulevik – valitsejad ja arvamusliidrid.

Tahaksin väga öelda, et üks tont kõnnib mööda Eestimaad, aga tegelikult on neid tonte märksa rohkem. Kõik need tondid koos mõjutavad meie elu igapäevaselt rohkem kui tahaksime endale tunnistada. Me ise lubame neil enda juurde tulla ja siia oma pesa teha.

Vaiki, kõik on korrektne

Esimese tondi nimi on Vaiki-Rumal-Sallimatu. See tont tuleb meie juurde salaja ja me ei pane tähelegi, kui ta koos meiega õhtul diivanil istub ja ööseks kaissu poeb. See tont on alati kohal, kui räägitakse ebameeldivatest asjadest ja summutab igasugused populaarsest erineva arvamuse avaldused juba eos häbiposti ja stigmatiseerimise abil.

Seda ka siis, kui eelnevalt Vaiki-Rumal-Sallimatu-tondile julgelt silma vaadanud ja selle eest ilmselgelt igaveseks rumala ja sallimatu tiitli külge saanud inimene sisuliselt õiget juttu ajama peaks. Aga see, kui inimesed ei julge häbiposti hirmus teist arvamust avaldada, ei ole sallivus. See on midagi sootuks muud.

Teine tont kannab nime Suured-Sulid-Tõllas-Väiksed-Võllas, tuntud ka kui Võrdsetest-Võrdsemad. Ma vaatan enda ümber ringi ja näen, kuidas tublidel inimestel vajuvad käed jõuetult rippu nähes, kuidas teatud isikud kulutavad silmagi pilgutamata ühele riietusesemele teiste poole aasta palga, ning teades, et neil ei teki sellist võimalust terve elu jooksul mitte kunagi. On inimesi, kelle kuusissetulek on sama suur kui väga paljude inimeste aastapalk. Kindlasti, nad kõik väärivad seda. Nende töö on raske, vastutusrikas ja tänuväärne. Kas nad on siis neist teistest ka kümme korda väärtuslikumad?

Ma näen, kuidas tublidel inimestel vajuvad käed jõuetult rippu nähes, kuidas ja milliste kuritegude eest inimesi karistatakse. 14-aastase tüdruku purjuspäi surnuks sõitnud Andrus läheb vangi viieks kuuks, korduv staarvägivallatseja Bemmi-Kristjan ei lähe üldse ja vigastele koertele abivahendite tegemisega tuntuks saanud Aivo läheb lähisuhtevägivalla eest vangi ei rohkem ega vähem kui kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks.

Ma näen, kuidas tublidel inimestel vajuvad käed jõuetult rippu nähes, milliseid erinevaid ebaeetilisi tegusid kõrgetele aukandjatele andeks antakse. Jah, juriidiliselt on kõik korrektne ja mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale, aga elu ei koosne ainult juriidilisest korrektsusest. Ma ei hakka küsima, mis on pildil valesti. Inimesele, kes seda näeb, on see ammu teada, ja inimesele, kes ei näe, ei tee seda ka jõuga selgeks. Rahva õiglustunne on saanud ränga hoobi, ja lõppu ei paista.

Probleem ei ole ka kohtusüsteemis, mida viimasel ajal moes on ainuisikuliselt süüdistada. Kui juriidika ja moraalne kompass nii kardinaalselt vastassuundades näitavad, tuleb üht neist jõuliselt korrigeerida, ja ma ei mõtle moraali. Samuti tasub kõikidel Jupiteridel hoolikalt meeles pidada, et vaid tänu härgadele, kelle peal nad seisavad, saavad nad jätkuvalt oma Jupiteristaatust nautida.

Üks uppuja päästab teist

Kolmandat tonti tuntakse hoopis iseäraliku nime all – Omad-Viimasena. Eestlased muretsevad nii rahvana kui ilmselt ka riigina kõigepealt selle üle, mida neist mujal arvatakse. Seetõttu pingutatakse naba paigast, et väljapoole hea mulje jätta ja siis vaadatakse, kas endale leivapalukest suhu panna jääb. Jah, ma mõtlen muuhulgas pagulaste teemale, ja Vaiki-Rumal-Sallimatu-tont hoiab oma suu nüüd kinni, kui mina räägin, sest mina teda ei karda.

Kuna mõned aga siiski kardavad ja sellest tulenevalt kiirustavad mind vaigistamise huvides marurahvuslaseks ja milleks iganes veel nimetama, lubage, ma täpsustan. Nimelt pole küsimus kellegi vastu olemises, vaid selles, et meil on omadega asjalood väga kehvasti. Me tahame hirmsasti uppujaid päästa, aga meie enda paadis ei ole mitte väike leke, vaid mitmest suurest august pahiseb vesi kohinal sisse. Trümmisolijatel ulatub veel nina vee peale, aga kauaks sedagi enam.

Mul ja kindlasti paljudel teistel, kel süda õige koha peal, ei ole midagi selle vastu, et toetada režiimide ja märatsevate hullude teele ette jäänud pagulasi, kes seda vajavad. Seda saab teha ainult eeldusel, et meil on, millega neid toetada. Kui kellelegi tundub, et tal on tõepoolest midagi piisavalt üle, proovige seda kõigepealt omadele jaotada. Madala sissetulekuga inimese leidmisega ei tohiks raskusi tekkida. Neid kohtab näiteks lasteasutustes ja kauplustes, aga kindlasti mujalgi.

Sihik on ikka viltu

Neljanda tondi nimi on pikk ja lohisev – Peaasi-Et-Keegi-Rohkem-Ei-Saaks. Maksuvaba miinimumi tõstmise juures muretseb minister, ega pööbel lisanduva 60 euro pärast justkui lotovõitu saades päris ogaraks ei lähe. Vanemahüvitise süsteemi ümberkujundamise üks põhiprobleeme on, kuidas vältida olukorda, kus näiteks töötu ema asemel vormistab end hüvitise saajaks isa. Mitte see, kuidas veelgi paindlikumalt ja efektiivsemalt asju ajada, vaid et keegi jumala eest natuke rohkem ei saaks.

Muidugi, ma saan aru, see oleks juriidiliselt ebakorrektne ja räige seaduserikkumine, rääkimata saamatajäävatest maksudest. Suured-Sulid-Tõllas-Väiksed-Võllas-tont on siingi reipalt sõna sekka ütlemas. Arvestades, et see vahe oleks antud näite puhul reeglina umbes mõnisada eurot, on see eriti irooniline, kuna enamik otsustajatest ei paneks sellise summa puudumist oma pangaarvelt tõenäoliselt tähelegi.

Viies ja kuues tont – Pea-Liiva-All koos oma kaksikuga Las-Keegi-Teine – käivad lahutamatult koos. Esimene neist jälgib hoolikalt, et inimestel jätkuks tegevust. Ta söödab ette teemasid nagu alkoholireklaam ja brändrahn, et kellelgi ei jääks kahtlust – käimas on suur ja raske töö, meie inimesed on hõivatud. See on eriti kasulik selleks, et inimesed ei märkaks kõiki teisi tonte, et tegeletaks maja seinu maialt nilpsava tuleleegi summutamise asemel hoolikalt muruniitmise ja aia parandamisega.

Las-Keegi-Teine-tont noogutab agaralt takka, sest ääremaastumist on tõesti vaja vältida ja riigiasutused tuleks mööda Eestit laiali kolida... Aga saadame sinna piiri äärde mingid muud asutused, mitte need, kus me ise töötame... Las keegi teine läheb ja teeb.

Must lagi on meie toal

Hea Eesti rahvas, ma saan suurepäraselt aru tundest, justkui meist ei oleneks midagi. Kiirrong nagu kihutaks suvaliselt valitud suunas, maha hüpata ei saa ja juhtima ka ei lasta. Jääb vaid loota, et meil kõigil jätkub tervet talupojamõistust ja terake nõgimusta huumorit igaks elujuhtumiks. Seda läheb meil vaja, kui enne kalli kodumaa sajandat sünnipäeva neile tontidele julgelt silma tahame vaadata, ja minul on küll see plaan.

Kuigi tundub, et meist sõltub vähe, saame siiski kontrollida ennast – kuidas suhtume oma ümbrusse, kodukanti, naabritesse. Kuidas reageerime ülekohtule ja vastupidi, headusele – kas jääme passiivseks kõrvalseisjaks või läheme seisame aktiivselt koos teiste endasugustega õlg-õla kõrval. Sest kus on, sinna tuleb juurde.