R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Justin Petrone: ebamugav küsimus

Justin Petrone
Justin Petrone: ebamugav küsimus
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 2
Justin Petrone
Justin Petrone Foto: Margus Ansu

Tänavuse rahvusvahelise saunamaratoni ajal – seda peeti 900 inimese osavõtul Otepääl – jõudsin ma lõpuks hetkeni, mil pidin pöörduma oma meeskonnakaaslase Allani poole ühe ebamugava küsimusega.

Seisime maasauna kõrval ja vahtisime külmunud tiigi poole. Seal polnud õnneks meelitavat jääauku, kuhu sisse sulpsata. Olin olnud meie meeskonnast esimene, kes niinimetatud Kekkoneni sauna jääauku päeva hakul sisse hüppas. Reegel oli kindel: enne ei tohtinud me sauna minna, kui üks meist oli end jääauku kastnud. Ja nii ma läksin, ronisin redelist alla, surudes end jäisesse vette, kuni see ulatus mulle õlgadeni. Siis kargasin välja, vandudes ja puristades, nagu oleks mind just ristimisveega üle valatud.

Aga kui mind ristiti, siis kelleks, milleks, miks? Nojah, niisugused olla kohalikud kombed. Või oli see lihtsalt rumalus?

Saunas sees tunglesime teiste meeskondade vahel. Neli suurt meest Saksamaalt olid riietunud ühtmoodi nahkpükstesse, saunamütsid kõigil kuklas. Nende auto, Saksa lipp küljele maalitud, seisis sauna ees. Sakslaste kõrval higistas Mehhiko tiim sombreerodega ja Taani tiim viikingikiivritega... Aga kogu päeva kõige kentsakamad olid muidugi Eesti tiimid.

Mõned eestlased olid maavõistlusele tulnud ämblikmehe pidžaamades, teised kandsid ürpe, mis nägid välja nagu vanaemadeaegsed hommikumantlid. Kellelgi olid hõbekiivrid, kellelgi pimedas valgust heitvad parukad, neid kõiki ilmestas üks üleelusuuruses seakostüümi kandev sell. Tundub, et ma nägin ka üht lambaks riietatud meest indiaanlaste higisaunas, aga selles ei ole ma päris kindel – ümberringi oli liiga palju suitsu.

Aga kindlasti liikusid mu ümber ringi naistetiimid bikiinides ja litrites-tupsudes, nagu eksootilised tantsijad mingist teisest dimensioonist. Ühel hetkel kogunesid naised karaokemasina ümber ja leelotasid koos: «Viska leili! Küll on mõnus, soe ja hea!»

Originaalis oli selle laulu nimi «In the Navy» ja selle salvestas geidiskobänd Y.M.C.A. Mingil kummalisel kombel suutsid eestlased võtta laulu, mis rääkis geimeremeestest, ja pöörata selle ümber kuumadele kividele vee viskamise hümniks.

Ega sinna ainult vett ka visata, muide. Ühes saunas olid osalised vist veeta jäänud, igatahes oli keegi otsustanud leilikivide peale pissida. Me kutsusime seda kummaliselt lehkavat ruumi pissisaunaks.

Õues uisutasid kaks kutti, Juss ja Janar, tiigijää peal, jalas vaid aluspüksid, näpus õlu. «Hei, Juss, kas viskaksid mulle ühe õlle veel...»

Siis saabuski see hetk, kui ma pidin oma sõbrale esitama selle ebamugava küsimuse.

«Allan,» alustasin ma. «Oled sa kunagi mõelnud, et eestlased on natuke... noh, tead küll...» Ma panin näpu oimule ja keerutasin veidi.

«Mis?» küsis Allan vastu. Ta on ise ka eestlane. Pikk, suur, blond, nahka imbunud mitukümmend aastat saunakogemust.

«Mis on eesti keeles see sõna, tead, kui vend ja õde ühte heidavad ja lapse saavad. Kes see laps on?»

«Mis? Meil polegi sellist sõna,» ütles Allan.

«Nojah...» otsisin ma siis uut võimalust oma küsimust esitada. «Kas sa oled vahel mõelnud, et te, eestlased, olete hullud?»

Allan naeris. «Noh, Põhja-Eestis mitte väga,» vastas ta siis. «Aga siin, Lõuna-Eestis...» Ta pilk jäi pidama ühele sauna sisse hüpanud põlevasilmsele kaaslasele: «Siin on meil natuke hullusid küll!»

Märksõnad
Tagasi üles