Eesti on üks tõeline näpunäitajate maa. Kuidas see ütlus oligi, et ige eestlane naudib, kui saab vaadata voolavat vett, päikeseloojangut ja naabri maja põlemas. Mida ta ehitas siis nii nõmeda ahju! Ise ta küttis valede puudega! Mina oskan palju paremini elada!
Ega ma ise ka parem ei ole, siunan ja räägin taga nii kuulsaid inimesi, poliitikuid kui oma enda sugulasi, aga ometi on üks koht, mida ma teadlikult draamavabana hoian ja see koht on on minu kõige tihedam sisering.
Mul on aastate jooksul tekkinud käputäis sõbrannasid, kellega olen lähedasem kui ühegi pereliikme või kallimaga ja nende väärtus tõuseb minu silmis seda kiiremini, mida hullemad käpardid nad on. Ei, loomulikult peavad nad olema targad ja suurepärased, aga mitte ideaalsed. Minul on ju lõputu hulk vigu, ma olen kohati päris nõrk ja ideaalsed inimesed ajavad mind oksele.
Helen Fielding on kirjutanud «Bridget Jonesi» esimeses osas sellest, kuidas moodsa vallalise tööloomast naise perekond on kolinud koduseinte vahelt tema telefoni. Elatakse üksi, aga helistatakse ja kirjutatakse lõputuid sõnu ja lauseid, tavaliselt just ärganuna, et aru anda oma alles lõppenud walk of shame'ist, käru keeramisest kolleegidele või veel ühest kokku guugeldatud haigusest, mida sul tegelikult ei ole.
Ja mida vastavad need sõbrannad? Kas nad heidavad ette, et ma tegin midagi, mida poleks tohtinud? Kas nad meenutavad, et oleks pidanud varem peolt koju minema? Natuke mõistlikum olema? Mitte valentinipäevahulluses eksiga ühendust võtma? Aeglasemalt autoga sõitma või vastutustundlikumalt trenni tegema? Ei! Minu sõbrannad on olemas selleks, et kuulata, vaikides nagu pihiisa, huviga nagu ajakirjanik, heatahtlikult nagu värske ema ja nõustuda, et alati võiks palju hullem olla. Pealegi, moodsa naise elu on jube raske, hea, et meil niigi läheb!