Kuidas tegelikult Eesti pered töö- ja pereelu ühildamisega hakkama saavad?

Foto: Ian Lishman / Panthermedia / Scanpix

Eesti ühiskonnas on pikka aega olnud tavaks ja normiks meeste tööturul osalemise kõrval ka naiste, sh lastega naiste, kõrge tööturul osalemise määr. Enamgi veel, valdav osa naisi töötab täistööajaga. Millised on aga võimalused töö- ja pereelu ühitamiseks paindliku tööaja näitel? Sellest kirjutab Statistikaameti blogis Tallinna Ülikooli sotsioloogia vanemteadur Kadri Täht.

Eesti ühiskonnas seostatakse pereelu (aja)korralduse poolest pigem traditsionaalsete käitumismustritega, mille järgi majapidamisele ja lastehoiule kuluv aeg on olenemata tööturul osalemise määrast ning suhtestaatusest endiselt tugevalt naiste poole kaldu. Statistikaameti korraldatud Eesti tööjõu-uuringu andmetel oli 2015. aastal 38 protsendil leibkondadest, kus perepea töötas, vähemalt üks alla 18-aastane liige. Valdavas osas (85%) neist leibkondadest elas peale vastanu ka tema abikaasa või elukaaslane, kellest suurem osa olid samuti tööturul aktiivsed.

Töö- ja pereelu ühitamise õnnestumiseks on loodud mitmesuguseid võimalusi, alates lastehoiust ja lõpetades peresõbralike töökohtadega. Suurem osa peresõbralikkuse arendamiseks mõeldud meetmetest keskenduvad aga üldjuhul (tööaja) paindlikkuse suurendamisele. Tööaja paindlikkuse all võib mõista erinevaid paindlikkuse viise, nagu töötatud tundide arvu paindlikkus ehk kui palju tunde töötatakse, tööajagraafiku paindlikkus ehk mis ajal (hommikul, päeval, õhtul, öösel, tööpäeval, nädalavahetusel) töötatakse ning kohapaindlikkus ehk kus tööd tehakse.

Mida tööaja paindlikkuselt oodatakse?

Ideaalis võiks tööaja paindlikkuse puhul ootuste ja tegelikkuse vahel olla tugev seos, mis tähendab, et paindlikkuse rakendamine või mitterakendamine lähtuks eelistustest, mitte sundvalikutest. Võrdõiguslikkuse monitooringu andmetel arvas ligi kaks kolmandikku vastanutest, et kui leibkonnas on eelkooliealine laps, peaks naine töötama osalise tööajaga, kusjuures naiste hulgas on see hoiak veidi enam levinud (67% naistest ja 62% meestest). Kodust rolli näeb naisel väikelaste olemasolul vaid viiendik vastanuist ja see on veidi sagedamini eelistatud valik meeste hulgas (23% meestest ja 18% naistest). Osalise tööajaga töötamise vajadust seostatakse enamasti laste vanusega – laste kooliealiseks saamisel eeldatakse ka naistelt suurema koormusega töötamist. Pooled vastanuist (54% meestest ja 47% naistest) arvasid, et kui pere noorim laps läheb kooli, peaks naine töötama täistööajaga. Endiselt peetakse aga sel juhul oluliseks ka osalise tööajaga töötamist, samal ajal kui naiste tööturul mitteosalemist peetakse pigem marginaalseks valikuks.

Osaline tööaeg – kas reaalsus vastab ootustele?

2015. aasta Eesti tööjõu-uuringus osalenud meestest töötas osalise tööajaga 6% ja naistest 14%. Vaadates osalise tööajaga töötamise sagedust leibkonnatüübiti, selgub, et nii mehed kui ka naised töötavad osalise tööajaga sagedamini juhul, kui peres on väike(sed) laps(ed). Mida vanemaks saab noorim laps, seda vähem osalist tööaega rakendatakse. Osaline tööaeg muutub uuesti sagedamaks hilisemas pereelufaasis (kui lapsed on juba suured), kuid siis juba muudel kui pereelulistel põhjustel.

Ebatüüpiline tööaeg – kas ja kuidas?

Kui varasemad uurimused on keskendunud peamiselt osalisele tööajale kui võimalikule viisile töö- ja pereelu paremini ühitada, siis teiste võimaluste, näiteks ebatüüpilise tööaja, kaugtöö jms kohta on teada palju vähem. Eesti tööjõu-uuringu 2015. aasta andmed näitavad, et reaalselt praktiseerib arvestatav osa (väike)lastega leibkondandest ka ebatüüpiliselt ööajal – õhtuti, öösiti ja nädalavahetusel töötamist.

Üldisema trendina võib välja tuua, et väikeste lastega leibkonnas püütakse sagedast õhtuti ja öösiti töötamist pigem vältida, samal ajal kui sagedast nädalavahetusel töötamist esineb päris väikese lapsega leibkonnas mõnel juhul (meeste hulgas) isegi rohkem kui vanemate lastega leibkondades.

Laste vanuse tõustes vähemalt ühe partneri õhtuti töötamise sagedus kasvab – leibkondades, kus noorim laps on teismeeas, on selliste tööajakombinatsioonide osatähtsus juba ligi 30%. Siiski, niisugune tööaegade kombinatsioon, mille puhul vähemalt üks partneritest töötab regulaarselt öösiti, puudutab 5–13% alaealiste lastega leibkondi.

Kui võrrelda Eesti näitajad Euroopa riikide keskmistega, paikneb Eesti pigem pingerea keskel, st ühelt poolt ei saa Eesti üldist ebatüüpilisel tööajal töötamise määra pidada ülemäära sagedaseks, samas seisab aga ka Eestis arvestatav hulk leibkondadest silmitsi vähemalt ühe töötava leibkonnaliikme sagedase õhtuti, öösiti või nädalavahetuseti töötamisega.

Kodus töötamise osatähtsus

Kodus töötamise seos leibkonnatüübiga ilmneb selgemini paaride kodus töötamise kombinatsioonides. Kõige sagedamini kasutavad kodus töötamise võimalust (kas üks partneritest või mõlemad) perekonnad, kus on vähemalt üks kuni kaheaastane laps (14% sellistest leibkondadest). Noorima lapse vanuse tõustes kodus töötajate osatähtsus väheneb – nende peredes, kus noorim laps on 13–17-aastane, on see 9 protsenti. Eelkooliealise lapsega leibkondades on sagedamini naine see, kes töötab kodus. Ka üldises plaanis on nii lastega kui ka lasteta peredes sagedamini just naised need, kes seesugust võimalust enam kasutavad.

Kokkuvõte

Tööaja paindlikkuse rakendamine oleneb ühelt poolt eelistustest ja teiselt poolt võimalustest ning nende kahe koostoimimise võimalikkusest. Varasemad uuringud on näidanud, et tööaja paindlikkuse positiivne mõju töö- ja pereelu ühitamisele oleneb ühelt poolt väga suurel määral üldisest institutsionaalsest raamistikust – kas ja kui palju seaduste ja õigusaktide tasandil paindlikkust soodustatakse ning võimaldatakse – ning teiselt poolt sellest, mil määral selline töö- ja pereelukorraldus on leibkondade enda valik ja eelistus.

Artiklis esitatud analüüsi tulemused näitavad ühelt poolt, et Eestis kasutavad tööaja paindlikkuse eri vorme, so osalist tööaega, ebatüüpilisel tööajal töötamist ja kodust töötamist, nii lastega kui ka lasteta leibkonnad. Samal ajal ei tule kuigi selgelt välja, et paindlikku tööaega, mida peetakse reeglina kõige sagedasemaks töö- ja pereelu ühitamise vormiks, Eestis siiski väga palju ja läbivalt sel eesmärgil kasutataks. Pigem seletab tööaja paindlikkuse kasutamist ametikoht (teatud ametitega kaasnev paratamatus või siis eksisteeriv võimalus) kui pereelu staatus. Nii ei erine töö- ja pereelu ühitamise mõttes lastega leibkondade tüübid teineteisest ega ka väga selgelt neist, kus alaealisi lapsi ei ole. Siit edasi võiks aga oletada, et paljudel juhtudel rakendatav tööaja paindlikkus mitte niivõrd ei leevenda, vaid pigem pingestab veelgi perede ajakasutuspraktikaid. Väheoluline ei ole ka see aspekt, et töö- ja pereelu ühitamine ebatüüpilise tööaja kaudu väljendub sageli desünkroniseeritud graafikutes ehk samal ajal kui üks partneritest töötab, on teine kodus ja vastupidi, mis võib aga pere sidususe (paarisuhe, suhted laste ja vanemate vahel) seisukohast omada pikemas perspektiivis negatiivseid tagajärgi.

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Töö- ja pereelu ühitamine: soovid, võimalused ja tegelikkus“.