Kümme moodust, kuidas sa endalegi märkamatult oma lapsed ära rikud

Jonn, jonn, jorupilli jonn. Foto: Leila Cutler / Alamy / Vida Press

Ema ei ole laste teenija ja teatud vanuses tuleb jõnglastel ka ise rohkem pingutada, et iseseisvana ellu astuda. Liigne poputamine ja abistamine võivad teha lapsele karuteene.

Sa teed talle mitu sööki

Kedagi ei pane imestama, et paljud lapsed ei armasta köögivilju ja jonniv põnn võib brokoliõisiku suure kaarega üle köögi lennutada. See on aga koht, kus emal ja isal tuleb endale kindlaks jääda, õpetab Pure Wow. Mõned vanemad annavad lapse jonnile kergesti järele ja hakkavad jõnglase iga isu peale uut sööki valmistama. Mis sinust niimoodi lõpuks saab? Kas hakkad iga tunni tagant uut putru keetma?

Sa paned last ise riidesse

Laps saab tegelikult enda riietumisega hakkama umbes nelja-aastaselt. Järelevalve all peaks ta sellises vanuses ka ise hambaid pesema.

Sa oled tema teenindaja

Suuna ja õpeta oma last tegema lihtsamaid kodutöid. Usu, see meeldib ka talle, et ta saab olla nagu suur inimene, sest nii näitad, et pead tema panust tähtsaks. Väikelaps saab näiteks nõusid kuivatada või oma toas mänguasjad kokku korjata ja tolmu pühkida. 

Sa teed kodused ülesanded tema eest ära

Harvardi ülikoolis tehtud uuring näitas, et liigne sekkumine algklassilaste kodutöödesse ei tule lapsele sugugi kasuks, vaid viib tema keskmise hinde hoopis alla. Jälgi ja suuna, kuid ära tee lapsele antud tööd tema eest ära.

Sa sekkud tema sõprussuhetesse

Lastel on grupis samuti oma võimuvõitlused, tekivad liider ja järgijad. Lase tal oma konflikte ise lahendada ja ära jookse esimese häirekella peale sinna vahele. Sekku vaid siis, kui laps palub abi või kui olukord läheb tõsiseks.

Sa lähed lapse kukkumise peale endast välja

Nutvale lapsele ei tohi küll öelda, et tal pole õigust nutta (tal on õigus oma tunnetele), kuid vanema kohus on jääda tugisambaks ja kahe jalaga maa peale. Kukkumisi tuleb ikka ette, see on normaalne ja käib elu juurde. Komistades õpib laps oma keha, selle võimalusi ja ohtusid tundma. Kui vanem läheb paanikasse või hakkab kaastundlikult halama, teeb see lapse olukorra ainult halvemaks. 

Sa annad jonnile järele

Väikelapsed ikka jonnivad, see kuulub nende arengu juurde. Mõned vanemad kardavad avalikus kohas lapse jonniga silma paistmist nii väga, et teevad kõik, mis laps soovib. Pikemas plaanis on see mõttetu, sest muidugi õpib laps selle võtte selgeks ja teab, kuidas oma tahtmist saada. Kannata see ära, kui võimalik, mine vaiksemasse kohta või autosse, aga ära anna lapsele järele. Väldi jonnihoogusid lapse unegraafikust kinni pidamisega ja jälgi, et tal ei läheks väljas olles kõht liiga tühjaks.

Sa premeerid teda toidu või mänguasjadega

See, et laps millegagi hästi hakkama saab, ei tähenda, et ta on kohe välja teeninud uue uhke mänguasja. Lõpuks koguneb asju väga palju ja nende väärtus lapse silmis kahaneb. Toiduga premeerimine on ohtlik seetõttu, et kinnistab toiduga halba suhet ning võib anda aluse söömishäirete tekkeks. Kiida teda sellega, kui tublisti ta pingutas ja kui palju vaeva nägi. Nii õpib laps hindama protsessi ja pingutust.

Sa hingad talle kuklasse

Lapsega tuleb küll palju suhelda ja rääkida, aga ta vajab ka veidi hingamisruumi ja omapäi olemise võimalust. Mõned vanemad on oma lapses rohkem kinni kui laps vanemas. Las laps mängib ka üksi, sest see tuleb kaasa tema loovusele ja enesekindlusele.

Sa ei kehtesta kindlaid reegleid

«Ei» peab alati tähendama «ei», mitte «võib-olla» või «vaatame, näeme». Laps saab reeglitest kindlus- ja turvatunnet. Kui reeglid on alati paigas ja muutumatud, hakkab laps neid järgima ega tunne vajadust kaubelda. Kui teil on reegel, et enne õhtusööki ei näksita, siia jää endale kindlaks ja küllap ta lõpuks ka oma brokoli ära sööb.