Sädeleva sabaga morsk ehk kuidas minust sai merineitsi

Foto: Jaanus Lensment

Kas olete kunagi mõelnud, et teil võiks olla saba, kalasaba? Ujumistreener Merle Liivandiga saab seda kogeda ja õppida merineitsi kombel ujuma, mis, nagu selgub, pole mitte ainult üüratult lõbus, vaid ka õige mitmel moel kasulik.

Lapsepõlves ma merineitsiks saada küll ei soovinud. Mulle meeldisid jalad – hea kõndida ja rattaga sõita. Küll aga olen juba paar aastat tahtnud proovida, kuidas see sabaga ujumine õigupoolest käib. Ilmselt olen neid mõtteid mõlgutanud umbes sama kaua, kui sedasorti ujumisega on tegelenud Põhja- ja Baltimaade ainus kvalifitseeritud merineitsi Merle. Tegelikult ujub ta suurepäraselt ka ilma sabata – pigem küll väljaspool Eestit ja korraga kümne kilomeetri kaupa. Selle asja nimi on avaveeujumine.

Merineitsiujumine jõudiski mu huviorbiiti ilmselt tänu Merlele. Nimelt jäi kunagi Facebookis silma tema Merineitsite trenni kuulutus, mis kutsus mu üsna skeptilises tutvusringkonnas esile umbes samasuguseid tundeid, nagu võinuks ehk tekitada energeetiline pendlijooga põdra seljas. Kuidagi sain siiski pihta, et tegu on hoopis millegi muuga, ja õnneks suutsin eelmisel suvel merineitsiujumise sooviga nakatada ka kolleeg Mariani.