Lugeja kurdab: ma ei taha kiireid lahendusi! Laske mul lihtsalt olla!

Foto: Benis Arapovic / PantherMedia / Scanpix

Me elame ajal, mil «kiirus» sobib iseloomustama absoluutselt kõike, kirjutab meile lugeja Riin.

Meil on kogu aeg nii kiire ja see on nii normaalne. Mitte kellelgi pole millegi jaoks aega. Tööd tuleb teha kiiresti (samas täpselt, hästi, rõõmuga...). Kui sa just ise ei kiirusta, siis teistele jalgu (jalge alla...) jääd niikuinii.

Probleemid ei kõlba kiiresse maailma. Me oleme keskendunud lahendustele. See kõlab ju hästi? Me oleme nii positiivsed. Kihutame efektiivselt probleemidest läbi...

Isegi omavahelises suhtluses on see nii. Me ei kuula teise inimese juttu lõpuni. Me pakume kohe lahendusi. Prauhh! Mis siin viriseda, mis sa kurdad! Mul on sulle lahendus, mis siis, et ma isegi ei saanud aru, milles su probleem seisneb.

Ära analüüsi, ära mõtle! Edasi, edasi! Kiirelt, efektiivselt! Seni, kuni oled unustanud, milleks sa üldse elad. Elu ei ole ootamiseks, midagi ei juhtu ega lahene iseenesest!

Ainult et... minu arvates ei ole nii.

Paljud teemad vajavad settimist, ootamist, vaatamist, mõtlemist. Jah, lihtsalt niisama olemist! Elu vajab peatumist. Probleemid võivad lahenduda mitte kiire otsusega, vaid... lihtsalt ajaga...

Ootamine ja vaatamine on täiesti aktsepteeritav strateegia.

Inimene, kellel on mure, tahaks sellest rääkida, et endas selgusele jõuda. Ta ei vaja tegelikult, et sa talle kuulipildujana lahendusi tulistad. Ta tahab, et sa kuulaksid ta ära.

Mõnikord ei ole täna sobivat lahendust. On alles homme. Või veel hiljem.

Kiirus ei ole ülim. Elu jookseb eest ära niikuinii. Täna tehtu ei pruugi homme enam midagi lugeda. Parem siis hetkeks peatuda ja nautida.

Ja kui sa ise ei suuda maha rahuneda, siis lase vähemalt teistel mõelda ja oodata. Ära koorma mind lahendustega, lase mul lihtsalt olla.