Malle, 38: «Ma hakkan sellesse vanusesse jõudma, kus vanematega koos elamine on teises võtmes - ehk siis poeg ei koli vanemate juurde, vaid vanemad kolivad poja/tütre pere juurde, sest enam ise ei saa hakkama. Ja see variant on minu meelest küll täiesti okei ja arusaadav, sest hooldekodudega on meil siin nagu on. Ja üsnagi mõistetavalt ei ole see sageli meeldiv, aga alternatiivina vanemate ula peale jätmine veel hullem. Nooremate inimeste puhul olen nõus sellega, mis Piret rääkis.»
Siiri, 32: «See ei ole alates vanusest 18 mitte mingil juhul okei. Mind ei huvita, kas sa väidetavalt kogud raha sissemakseks või väidetavalt te saategi hästi läbi, täiskasvanud mehed elagu omaette. Isegi korterinaabrid on kahtlased, kuigi neid ülikooli ajal andestan. Aga loota, et ma tulen sulle külla, kui su ema teises toas uudiseid vaatab? Mitte mingil juhul! Või et olemegi kogu aeg minu juures, sest mul on juba viisteist aastat oma elamine, kus on normaalne diivan ja kapis süüa? Noh, sel juhul võiks ma sama hästi abielumehega käia, igapäeva puhul vahet pole. Ja asi pole üldse mehelikkuses, mina ei elaks ka ema juures, asi on iseseisvuses. Saad sa oma eluga hakkama või ei saa? Suudad sa arveid maksta ja ise pesu pesta või ei suuda?
Teine asi on need rikaste Viimsi sõprade ärahellitatud võsud, kes elavadki kodus ülikooli ajal ka, sest seal on koduabiline ja suur maja ja ei pea väga jamama olmega, keskkoolipruut elab kõrvaltänavas ja päris maailm jääb kuskile kaugele mingi loori taha, millega pole vaja tegeleda. Selles mõttes ma viskaks küll oma võsukesed ikka tänavale, kui nad juba poest õlut kätte saavad. Mind küll visati ja ma olen olnud vaene ja sain alguses emalt ikka paar tonni taskuraha ka, aga samas ma poleks mitte iial siin, kui ma poleks pidanud väga noorena väga hakkama saama. Ja kui ma peikat valin, siis suva see auto, võtame Uberi, aga, jah, ma eelistaks, et ta on oma nooruse veetnud päris maailmas ja sinna hulka kuulub ise hakkama saamine. Muidu on temast suure tõenäosusega kasvanud egomaniakist man-child, kellega on rohkem jama, kui asi väärt. Usu mind, ma käisin ühega kolm aastat ja kuigi ta oli must üle kümne aasta vanem, oli ta hinges jonniv beebi. Aga jah, kui me koos ühel päeval elame ja kellegi vana ema on vaja enda juurde võtta, siis pole probleemi, kuigi mu ema on öelnud sada korda, et talle paluks peen vanadekodu kuskil soojas kliimas. Kui nii, siis nii, plekin hea meelega, sest ema on mul äge, muuhulgas selle pärast, et ta ei lasknud mul enda luti külge jääda.»