Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/02/14/6339975t1h8dde.jpg)
Tuleb välja, et Eestis on ligi 30 000 noort, kes ei õpi, osale koolitustel ega tööta, kirjutas eilne Eesti Päevaleht. Uurisime Eesti naistelt, kas ja kui palju on nemad kokku puutunud meestega, kel probleeme emade põllepaeltest lahti laskmisega ning mida nad sellest üldse arvavad, kui täisjõus mees ikka veel vanematega elab.
Piret, 30: «Vanematega kooselavaid mehi ei tea, see tähendab, et Eestis see pole minu meelest eriti teema.. või on? Aga see on küll absoluutne dealbreaker, kui tüüp oma vanematele vastu ei astu, see tähendab, kui laseb neil (enamasti emal) oma elu korraldada. Kusjuures enamasti need tüübid saavad aru küll, et korraldab, aga tunnevad ebamugavust seda kuidagi lahendada ja no ma eriti ei kujuta ette naisi, kellele see sobiks. Ära ei tunnegi kohe, pealtnäha ja muidu ongi normaalsed inimesed, aga mingi hetk hakkab läbi tilkuma infot.»
Monika, 29: «Ma arvan, et siinkohal on iga olukord individuaalne ja üldistusi teha on raske. Ma võin ju mõelda, et esmapilgul on see mõte võõristav, vähemalt meie vanuses, aga tegelikult on mitmeid põhjuseid, miks see võib ka loogiline olla – vanematel on füüsilist või majanduslikku abi vaja, kogub sissemaksu raha, käib välismaal tööl või vanematel nii suur maja, et pole mõtet üürida. Ehk siis pigem loeb ikka see, kas mees on vastutusvõimeline ja hoolitseb enda eest ise või laseb teiste rahakotil lulli ja ema teeb iga hommik talle võileivad valmis.»
Marin, 32: «Ma väga ei oskaks hinnata mehi, kes elavad sellepärast vanematega, et on mugav, kui nõusid pestakse, üüri makstakse jne. Kui on mingi rahakogumise projekt, á la oma kodu sissemaksuks, siis see on okei. Aga ma ei tea ausalt öeldes isiklikult vist kedagi lähedast, kes vanematega elaks.»
Piret, 33: «Küsimus on, et MIKS elab koos? Kui on möku ja ei saa muidu hakkama, siis on möku ja rohkem pole midagi arutada. Kui hoolitseb oma vanemate eest, kes ilma temata majanduslikult hakkama ei saa, siis pole ju midagi veidrat. Läks eelmisest elukaaslaselt lahku ja ei hakanud teist tänavale tõstma, kolis ise minema ja vanemate juures oli ruumi – mõistlik mees. 110 head põhjust võib olla, miks elatakse vanematega koos. Tallinnas näiteks on üürikorterite põud, aga kui vanemad elavad viie magamistoaga majas, siis on küllaltki veider, küünealused verel, kuskil magalarajoonis 400.- maksvat elamist üürida.
Memmeka-teema on minu meelest tunduvalt sügavam kui see, et kas koos vanematega või ilma, sest inimesed kipuvad üldse saamatud olema, et kui varem pole seda või teist teinud ja teadmisi valdkonnas napib, siis ei proovita ise hakkama saada, vaid a) jäetakse asi tegemata, b) aetakse asja tegemine kellegi teise kaela, c) tehakse midagi, aga lõppkokkuvõttes oleks mitte tegemine ka parem olnud. Ma siinkohal soovitaks inimestel õppida rohkem internetti kasutama, sest tänapäeval on pea kõige kohta õppevideod ja -materjalid olemas, ole ainult mees ja vaata, kuidas asjad päriselus käivad.»
Riin, 30: «Oo! Mul oli selline peika, 30+, elas emme ja issiga neljatoalises. KÕIK otsused olid emaga läbi arutatud. Isa oli põhimõtteliselt nagu mööbel, mitte mingit kehtestamist, veel vähem autoriteeti. Käis ja istus garaažis, näppis autot purukainena, alkohol oli seal peres abikaasa jaoks välistatud. Taat sai juubelilauas pitsi kangemat võtta ja siis jõllitati ka üle laua, nagu kurjategijat või riigireeturit.
Kui pojake kolm päeva kodust kadunud oli, siis ema uskus sinisilmselt, et laps on tööl. Tegelikus elus tont manustas keemiat ja alksi, tilbendas kasiinodes ja oli muidu tore. Kuna ma mingil veidral põhjusel arvasin, et see sõltuvus vanamoorist kaob, kui välja kolida, siis kolisime. Muutus midagi? Ei! Tolgus läks oma muti juurde kuus kuud hiljem tagasi ja leidis kiirelt mingi ämmakummardaja, kes leppis sellega, et köök on ainult ema teema ja mööbel on kodus nii nagu ämmale sobib, mitte nagu endale meeldiks. Kohe said lapse ja nüüd elavad kõik seal rõõmsalt koos (nüüdseks ilmselt veel paljunenud).
Ma kahjuks tean kümneid selliseid töllakaid emmemune ja kui sa ikka oled ebanormaalselt kaua oma muti põlle küljes vedelenud, siis sinust ei saa iseseisvat meest. Samas igaühe jaoks on keegi vms. Mulle lihtsalt ei sobi, kui mingi mammi arvab, et tema teab kõige paremini, mis ja kuidas tema poeg teeb, saab, on. Öäk!
Ühesõnaga, mulle on emaga elamine suur ei!!! Mind isegi ei huvita, et korjad raha Ferrari või villa jaoks. Vanemad on haiged ja läksid koju tagasi? Läksid või pole välja kolinudki? Tavaliselt pole sa ise kuhugi kolinud! Jäid firmast ilma ja elad kodus? Teised inimesed elavad miinimumiga üürikates, mitte oma vanematega.»
Raina, 30: «Memmekas võib olla ka siis, kui ei ela vanematega koos. Meenub unustamatu mälestus korrast, kui 35-aastane mees mind hommikul kell seitse äratama tuli: «Sa pead nüüd minema, mu ema tuleb kell kaheksa koristama ja ma ei taha, et sa sind näeks.»»
Malle, 38: «Ma hakkan sellesse vanusesse jõudma, kus vanematega koos elamine on teises võtmes - ehk siis poeg ei koli vanemate juurde, vaid vanemad kolivad poja/tütre pere juurde, sest enam ise ei saa hakkama. Ja see variant on minu meelest küll täiesti okei ja arusaadav, sest hooldekodudega on meil siin nagu on. Ja üsnagi mõistetavalt ei ole see sageli meeldiv, aga alternatiivina vanemate ula peale jätmine veel hullem. Nooremate inimeste puhul olen nõus sellega, mis Piret rääkis.»
Siiri, 32: «See ei ole alates vanusest 18 mitte mingil juhul okei. Mind ei huvita, kas sa väidetavalt kogud raha sissemakseks või väidetavalt te saategi hästi läbi, täiskasvanud mehed elagu omaette. Isegi korterinaabrid on kahtlased, kuigi neid ülikooli ajal andestan. Aga loota, et ma tulen sulle külla, kui su ema teises toas uudiseid vaatab? Mitte mingil juhul! Või et olemegi kogu aeg minu juures, sest mul on juba viisteist aastat oma elamine, kus on normaalne diivan ja kapis süüa? Noh, sel juhul võiks ma sama hästi abielumehega käia, igapäeva puhul vahet pole. Ja asi pole üldse mehelikkuses, mina ei elaks ka ema juures, asi on iseseisvuses. Saad sa oma eluga hakkama või ei saa? Suudad sa arveid maksta ja ise pesu pesta või ei suuda?
Teine asi on need rikaste Viimsi sõprade ärahellitatud võsud, kes elavadki kodus ülikooli ajal ka, sest seal on koduabiline ja suur maja ja ei pea väga jamama olmega, keskkoolipruut elab kõrvaltänavas ja päris maailm jääb kuskile kaugele mingi loori taha, millega pole vaja tegeleda. Selles mõttes ma viskaks küll oma võsukesed ikka tänavale, kui nad juba poest õlut kätte saavad. Mind küll visati ja ma olen olnud vaene ja sain alguses emalt ikka paar tonni taskuraha ka, aga samas ma poleks mitte iial siin, kui ma poleks pidanud väga noorena väga hakkama saama. Ja kui ma peikat valin, siis suva see auto, võtame Uberi, aga, jah, ma eelistaks, et ta on oma nooruse veetnud päris maailmas ja sinna hulka kuulub ise hakkama saamine. Muidu on temast suure tõenäosusega kasvanud egomaniakist man-child, kellega on rohkem jama, kui asi väärt. Usu mind, ma käisin ühega kolm aastat ja kuigi ta oli must üle kümne aasta vanem, oli ta hinges jonniv beebi. Aga jah, kui me koos ühel päeval elame ja kellegi vana ema on vaja enda juurde võtta, siis pole probleemi, kuigi mu ema on öelnud sada korda, et talle paluks peen vanadekodu kuskil soojas kliimas. Kui nii, siis nii, plekin hea meelega, sest ema on mul äge, muuhulgas selle pärast, et ta ei lasknud mul enda luti külge jääda.»
Lisette, 29: «Olen deitinud 40ndates mehega, kes elas emaga. Enda peas veenis ta end, et abistab ema. Tegelikkuses oli tööta kunstnik, kel oli seepärst ka veidi piinlik, aga ennekõike härga täis, et on nii andekas kunstnik. Nii andekas kohe, et lausa üle aasta oli tööta seks ajaks. Mind ajavad emadega koos elavad mehed oksele. Eriti kui räägitakse, et ema on parim sõber. Uhh, ihukarvad tõusevad seepeale püsti. Milliseid vabandusi küll endale leitakse, et õigustada enda munadeta iseloomu. Muideks, ka räägin meestest, kes pussy'd, mitte abivajavaid aitavatest.»
Kairi, 34: «Minu isiklik kogemus on seotud mehega, kes uuesti koos emaga elab. Uuesti selles suhtes, et ta aastaid elanud oma pereelu ja pärast lahutust kolis ema juurde tagasi. Puht praktilistel kaalutlustel: uue kodu otsimise ajaks. Muidugi kujunevad ajutised asjad püsivateks ja nii läks ka temaga, kusjuures ema on ise täiesti elujõuline ja saab endaga ise ka hakkama.
Deitima ja aega veetma ei saanud lõpuks tulla, sest emale oli vaja puid vedada, muru niita ja arsti juures käia jne. Muidugi vanemaid peabki aitama, aga kui muidu elujõulise meesterahva elu sisuks ongi kodune orjamine siis... Tänan, ei. Ja elabki nüüd emaga ega paista, et midagi muuta soovib. Igatahes ma olen suhtunud alati skeptiliselt nendesse meestesse, kes vanematega koos elavad ja suhtun ka edaspidi. Eriti nendesse, kes räägivad, et see on ajutine lahendus.»