Heidi Ruul: ei taha superhinnaga värskeid lilli!

Heidi Ruul Foto: Ardo Kaljuvee

«Kommid ja kondoomid -25%… kedagi ikka leiad!», «Sa ju tead, et ta ootab! Telli varakult superhinnaga värsked lilled oma kallimale!», «Armastus elab siin, Estonia pst 1 (Viru keskuse vastas)!», «Viimane võimalus! Õhus on armastust – piletid 50% soodsamad!»

Laske ometi rahulikult kohvi juua! Kellele kogu seda jama vaja on?

Mina isiklikult olen sõbra- või valentinipäeva, nimetagem seda siis kuidas keegi soovib, juba mitu aastat teadlikult boikoteerinud ja seda olenemata sellest, milline minu suhtestaatus parasjagu olnud on. Nii et kallis, ära ole minu peale homme pahane, onju?!

Minu jaoks on see päev lihtsalt järjekordne näide täiesti jaburast massihüpnoosist. Päev, millal kari inimesi lootusrikkalt sama rada pidi tammub. Lilled, vein, kingitus. Kui hästi läheb, siis äkki saab õhtul pimedas toas allahinnatud kondoomid ka käiku lasta! Oh seda rõõmu! Tasuv diil, või mis?

Ma saan aru, et võidab endiselt see, kel on surres kõige rohkem asju. Asju saab sünnipäeval, jõulude ajal ning homme – valentinipäeval! Ja kui asju ei saa, siis ei hooli, onju?

Nii et kütame siis juba korralikult! Telli soodne lillekimp, mine osta ära aastavaru jagu komme ning kondoome ja soeta poole hinnaga bussipilet Pärnusse! Kindlasti tee seda kõike küünlavalgel, sest muidu võib-olla ei pinguta piisavalt …

Kirjutasin täpselt aasta tagasi täpselt samal teemal ja sain jubeda kriitika osaliseks, sest no ilmselgelt olin ma paljude meelest tol hetkel üks kibestunud vallaline tegelane (ilmselt olen praegugi, eks?), aga küsiks siis hetkeks endalt, miks see 14. veebruar näiteks 19. märtsist või 28. juunist kuidagi erineb? Okei, jah, šokolaad ja vein on sel imalal päeval küll tiba soodsamad – see on ka valentinipäeva ainus pluss. Aga on veel mõni erinevus? Ei? Peale ilma siis ...

Avastasin enda jaoks sellest loost uuesti ühe mõtte: «Olen korduvalt juurelnud, kas minu suhtumine valentinipäeva muutuks, kui ma mingisuguse ime läbi leiaksin mehe, kes kingiks roose ja südamekujulisi šokolaadikarpe? Võib-olla lennutaks mu päevaks Pariisi? Kraabiks noaotsaga hommikuse röstsaia sisse “Ma armastan sind”? Jah, ma võtaksin need lilled ja šokolaadisüdamed vastu. Pariisi läheks ka jube hea meelega ning tõenäoliselt ei jääks ka hommikusöök imala täienduse tõttu söömata. Aga kui ta oma kiindumust mulle ainult ühel päeval aastas põhimõtteliselt kohustuslikus korras näitaks, siis no sorry, aga millest me üldse räägime?!»

Kui juba armastada, siis igapäevaselt, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, mitte ainult valentinipäeval, jaaniööl või jõulupühade ajal. Pühendumusega! Kogu see kommerts ajab pehmelt öeldes iiveldama. Ja igaüks, kes sellega kaasa läheb, on minu silmis veelgi pehmemalt öeldes pisut rumal.

Ei taha superhinnaga värskeid lilli. Ei taha südamekujulist šokolaadikarpi või punase lipsukesega kaisukaru. Ja mul on nendest inimestest, kes nendest ASJADEST homme hoolivad, tõeliselt kahju. Tahad midagi kinkida? Kingi aega, kingi emotsioone. Ole olemas, ole kohal.

Unusta pahn ja pseudo ning keskendu olulisele. Mitte ainult homme, vaid iga pagana päev.