Kuidas erinevad identiteedid sinu elu piiravad

Foto: Svetlana Mandrikova / PantherMedia / Scanpix

Sa oled lapsevanem, abikaasa, majaomanik, töötaja, töökaaslane, sõber, sugulane jne – ning kõike seda vaid ühes päevas. Peale selle oled sa veel lahe, nohiklik, loominguline, boheemlaslik, vaimne, atleetlik jne. Sa oled see inimene, kes ei jäta ühtki trenni kunagi vahele. See inimene, kes ei oska väga hästi arvutada. See inimene, kellele meeldivad rannad enam kui mäed. Ja see inimene, kes eelistab suhtlusele pigem üksindust, kirjutab Kathleen Kanervikko Motivaatoris. Kas see ei kõla mitte tuttavalt?

Igapäevaselt loome me endale uusi identiteete läbi sarnaste lugude – kes me oleme ja kes me kindlasti ei ole. Needsamad lood määravad ka meie igapäevased kogemused. Kui sa oled rannainimene, siis miks peaksid sa Alpidesse matkama minema? Või kui sa oled pigem vaimsuse poole kalduv, siis investeerimine ei tohiks kindlasti olla su salahobi. Me ütleme endale nii tihti legendaarse lause: «See lihtsalt ei ole minulik», mis saab meile saatuslikuks nii paljude toredate kogemuste puhul. Aga kuidas me nii täpselt teame, mis inimesed me tegelikult oleme? Eks ikka läbi mälestuste ja mälu, mis teadlaste sõnul on enamasti alati subjektiivne ning tihtilugu ka täiesti vale. Miks? Sest igal hetkel kui me ei mäleta oma minevikusündmust sajaprotsendiliselt, siis kasutab meie aju identiteedipõhiseid arusaamu, et täita vajalikud lüngad. Seega mäletame me iga sündmust vaid oma isiklikust perspektiivist, luues seeläbi kindla jutustuse sellest, kuidas minevikus asjad olid.

Selline identiteedi ülesehituse oht seisneb aga selles, et uskudes oma limiteeritud nägemust, kasvame me üles piiratud kontseptsioonide küüsis ning veedame oma elu kindlatesse uskumustesse klammerdatuna. Kui sa näiteks esimese korraga jalgpallitrennis pallile pihta ei saa, võid sa terve elu uskuda, et jalgpallurikarjäär ei olnud sinu jaoks. Teistpidi võid sa lapsepõlve populaarsuse ja suure sotsiaalsusvajaduse peegeldada ka oma täiskasvanuikka, arvates, et pead nüüd elu lõpuni ekstraverdiks jääma. Needsamused kontseptsioonid, mida me kogume juba pisikesest peale, moodustavadki erinevad jutustused ehk identiteedid. Kuna identiteedid on aga väga kindlapiirilised ning tugevalt seotud meie egoga, saab meist igal uuel hetkel aina suurem iseendale jutustatud muinasjutu vang.

Kuna me teame ju nii täpselt, milles me head oleme ja milles mitte, ei suuda me ühelgi hetkel spontaanseks jääda ja uusi kogemusi ka avatud sülega tervitada. Mõistmine, et identiteet pole midagi muud, kui sinu enda loodud lugu, millest vaid sina loobuda saad, avab ukse piirideta maailma. Kas poleks mitte tore olla ühel hetkel kahe jalaga maas ja teisel hetkel emotsioonipõhiseid otsuseid langetada – piiramata oma kogemust sõnadega «realist» või hoopis «liigselt emotsionaalne». Kas poleks veel toredam olla vaheldumisi kindlakäeline lapsevanem ning naerust lõkkav ning rõõmsameelne laps – piiramata oma kogemust uskumusega, et lapsevanem peab alati see targem ja tõsisem olema? Kas poleks mitte tore olla igal hetkel täielikult uus, ettearvamatu ja vaba? Muretsemata selle pärast, mida teised arvavad või mida sa ise oma minevikukogemuste põhjal enda kohta arvad. Mõistes, et iga identiteet on vaid sinu enda loodud illusioon ning vabadus seisneb mõistmises, et sa võid igal hetkel olla uus, hakkab väärarusaam sinust endast vaikselt lahtuma. Iga identiteedi kandmine on ju tohutult väsitav ning selle säilitamine võtab meilt palju energiat, mida saaksime hoopis väärtuslikumalt ära kasutada.

Seega – mis on sinu mitmed identiteedid ja uskumused, millest täna – kohe ja praegu – vabaneda soovid? Mis on need lookesed, mille tõttu pead sa teatud viisidel käituma ning mis piiravad su tegelikke soove? Ning mis on need limiteeritud vaated endast, mis ei luba sul olla see inimene, kes sa ilma mitmete maskideta olla võiksid?