Martin Plaser selgitab ja kaitseb oma armastust

Martin Plaser Foto: Marina Suvoroff

Vahel tasub meediat uskuda, tuleb lugeda ja mõista, küll aeg annab selgust. Iga asi on millekski hea. Võib olla raske seda head esmapilgul leida. Valet ja kontrollimata pahatahtlikku infot levitavatele väljaannetele ma ütlusi ei anna, kirjutab maadlusklubi Korrus3 omanik ja suhteskandaali sattunud treener Martin Plaser.

Kahetsusväärne, et avalikkust mitte soovinud inimesele tõmmati tähelepanu, esitades tema suhtes valeväiteid. Mõned väljaanded levitavad valeinfot, kontrollimata tausta, levitavad isikute andmeid, küsimata, kas nad seda soovivad. Kas see ongi ajakirjanduslik vabadus!?

Suvi-sügis kulgesid minu elus tülide ja muredega, jäi ära suvine perereis, sügis tõi rutiinidesse uppumise ja unustuse. Unustasin enda. Novembris otsustasin asuda elama mujal kui tavapäraselt. Hommikul läksin lapsi lasteaeda viima, õhtul trenni. Väsisin kodus diivanil magamisest. Läksin Korrus3 diivanile. Üksildus hinges, paljuski enda tegemata ja tehtu tõttu. Annan endast kõikjal ja hajun algosadeks. On asju, millest avalikult ei saa rääkida, on asju millest ei räägita.

Täpsema eneseanalüüsi avaldan kindlasti hiljem, aga muredast hingest pole hetkel palju võtta. Tulevikus leian mooduse. Tunnete mind. Mõned rohkem, teised vähem. Mul on emotsioone, need peidan tuima koore alla, vähe annan endale voli neid paista lasta. Lihtsalt olin väsinud valetamisest ja teesklemisest.

Armastan oma lapsi, lapsi ma ei jäta kuidagi. Kui on lahutus, võib seda teha mitmeti, mina otsustasin nii. Lapsed on minuga, kes teab, see teab. Hetkelgi suurematega Rootsis võistlustel.

Ma ei pea ennast õigustama. Ei teegi seda. Lihtsalt teen selle teksti oma laste ja Regiina kaitseks. Ennast ma kaitsma ei pea, teflonkihi sain Lasnamäel kasvades. Kati on oma ütlused andnud.

Pidin saama olla üksi ja oma mõtetega. Lahutus oli kindel, otsus paigas. Asjad pakiti ja osa võtsin kaasa ise. Mehi on igasuguseid. Mina olen selline.

Mõnda aega laos riiulil olles hakkad oma vajalikkuses kahtlema ja tolm muutub rusuvalt raskeks. Ei olnud lihtne ärgata, tervitada päeva, mängida lastega, treenida teie omi. Treenida neid, kes juba lahutatud peredest, treenida mehi ja naisi, kes ise lahutustes süüdlased või ohvrid. Vahet polegi kes-kuidas.

Regiinaga tutvusin, nagu elus armastusega ikka, juhuslikult. Sport ühendas, innustas soov õppida ja ennast täiendada. Süda võtab vastu, kui seal on ruumi – õpetas üks tark inimene.

Lahutus on ainult formaalsus. See on paber. Jah, viimast korda saaks veel teha ühist tuludeklaratsiooni... Kati jääb mu laste emaks. Mina jään oma laste isaks.

Regiina on minu uus elukaaslane, ta toetab mind ka selles, et minevik on «kirju». Toetab mu tegevusi lastega. Regiina pole siin milleski süüdi. Temaga tutvusin peale seda kui kõik oli läbi, olin kodust kolinud välja. Ta ei ole seda abielu lõhkunud. Kui keegi lõhkus, siis olin see mina. Kahju, et seda varem ei mõistnud: abielu on läbi.

Panustasin ja tegin igal pool mujal rohkem kui kodus. Kodu ununes. Andestust polnud. Aeg on nüüd mehiselt vastutada. Toetan oma laste elu igakülgselt, toetan lapsi nagu oskan ja tegelen nendega ka peale lahutust. Olen olemas, ennekõike oma lastele. Ja kindlasti oma uuele armastusele: Regiinale.