«Mul pole mingeid sõpru ega sõbrannasid vaja, minu parim sõber on mu abikaasa!» teatas mu töökaaslane bravuurikalt. Soovisin talle mõttes õnne ja naeratasin kiitvalt, sest ei viitsinud vaidlema hakata. Aga tegelikult on mul sellest paarist ikkagi veidi nagu kahju ka.
Olen enamuse oma täiskasvanuelust olnud paarisuhtes ja loomulikult on mu partnerid olnud samal ajal minu väga head sõbrad. Aga et ma kedagi teist peale kallima ei vajaks, oleks ilmne liialdus. Sotsiaalse olendi, inimesena, on mul vaja vaheldust. Tahangi süüa erinevaid asju ja rääkida erinevate inimestega. Muidugi võin arutada oma tsükli eripärasid ka mehega (olude sunnil kusjuures peabki seda tegema), aga kui seda sõbrannaga räägin ja kaasale mitte, ei tunne küll kuidagi, et meest vähem armastaks, tema eest asju varjaksin või teda ebaoluliseks pean. Mehi, kellel sõpru pole, peetakse tallaalusteks memmekateks, naiste osas pole ma hinnangu osas ka oluliselt leebem.
Teismelisena ei pidanud ma ennast üldse sõbranna-inimeseks. Ei osanud seda enda jaoks muudmoodi seletada, kui et olen poistega paremini läbi saav inimene, mis sa siin teismelisena nii väga analüüsidki. Äkki olin vaid vanusest tingitud ebakindlusest hirmul, et jään mõnest sotsiaalsest grupist-teemast-üritusest välja?
Mõned aastad hiljem, olles üle 20, avastasin, et mul on sõbrannad täiesti olemas, sest täiskasvanuna sõbrustamine lausa sobib mulle! Tiinekatena oli sõbrannaks olemine lisaks toredusele ka emotsionaalselt kurnav kohustus. Eeldati, et sõbranna on see, kes on iga emotsioonivirvenduse jaoks olemas, kuulamas, patsutamas, lohutamas. Nõu andmas ja aitamas! Kätte maksmas, kui vaja. Olenemata kellaajast, asukohast ja üleüldisest hetke sobivusest.
Pigem psühholoog kui sõber
Küpsenuna kasutan enda tühjaks laadimiseks pigem psühholoogi abi, kui et tüütan pidevalt lähedast inimest – las igaüks olla omas rollis parim. Mitte et ma emotsionaalselt eriliselt labiilne oleksin või üleüldse tohutult väljaelamist vajavaid muresid omaksin, aga neid väheseidki kellelegi selga ladudes teeksin talle mõttetult haiget ja rõõmude jagamiseks ei jääks tal jaksugi. Aeg-ajalt ventileerin ja jooksen lennates sõbranna juurde niikuinii, lihtsalt mitte iga nutulörinaga. Jah, ta on alati minu jaoks olemas ja mina tema jaoks, aga küps on seda mitte ära kasutada.
Sotsiaalmeedia töötab nii sõpruse poolt kui vastu. Ühtpidi aitab sidet hoida nendega, kellega seda muidu iial teha ei jaksaks, teisalt teeb nii mugavaks, et aeg-ajalt peab endale meenutama, et kasvõi jõuga tuleb vahel päriselt ühenduses olla. Facebook näitab suurepäraselt, millega keegi tegeleb. Kes registreerib ennast jääsuplusele, kes otsib uut saunakerist, kes sai lapse ja kellel on uus mees. Tema jäi vist dieedile, liitub riburada igasuguste kaalulangetusgruppidega ja tema on vist lapseootel, jagab beebiriiete tarbijamänge, vajutab like erinevatele mänguasjapoodidele ja osaleb pentsikute mähkmetortide loosimistes. Päriselt peaaegu polekski vaja küsida, elu nagu peopesal.
Mul ei ole otseselt lapsepõlvesõbrannasid ega -sõpru. On palju häid tuttavaid ammusest ajast, aga mitte pikki ja pidevaid lähisuhteid. Mõneti kahju, aga samas ei tea ka, kas tasub taga nutta. Sõprus tähendab usaldust, mõnusat klappi ja ühiseid lülisid, järelikult võibki inimene olla sõbrana minu jaoks huvitav periooditi. Tänapäeval liigutakse ringi, tehakse elusuundade valikuid ja kolitakse ühest kohast teisi, mitte nagu tublid töölisnoored nõuka-ajast, kes freesi taha raha teenima saadeti või tubakavabrikusse suunamise said ning sellest alates pensionipõlveni õlg õla kõrval koos töötasid. Ja siis oma kodudesse läksid, mis asusid ühes paneelmajas samal korrusel teineteise vastas.
Sõbrannanduse perioodilisust kinnitab ka see mitmelt poolt kuuldud nurin värsketelt esmaemmedelt, et senised sõbrad on kaugeks jäänud. Jäävadki, sinna pole parata, leitakse orgaaniliselt sobivamad. Prioriteedid elus muutuvad ja need muutused ei pruugi kellegagi samas taktis käia. Olen rahul, et mind ei pühendata potitreeningutesse ja uneuuringutesse, minu jaoks on praegu elu sihiks karjääri tegemine, kakatriipude tapeedilt eemaldamisele mõtlen mõnes teises etapis.
Milline on minu parim sõbranna?
Küsimusele, kas ma näen selles kleidis paks välja, ei järgne mingit siluvat kokutamist, vaid tuleb kõhklematult jaatav vastus, lisaks uurib ilma suurema sissejuhatuse ja pehmendava filtrita, kas mu lõualott on ka suuremaks läinud ja mida selle vastu ette kavatsen võtta. Unustamata samas olla enesekriitiline ning märkida, et jääb ise ilmselt eluaegseks paksuks, toit on liiga hea, aega liiga vähe ja alkoholi kulub nagu joodud koguste statistikat suurena hoidval inimesel ikka.
Tema on see naine, kellega koos meid avalikes kohtades võõraste poolt tigedate pilkudega pommitatakse, sest naerame kõveras ja valjuhäälselt nagu kajakad mingeid suvalisi omi nalju. Teineteisel külas käies on lahkudes täiesti normaalne pista rull WC paberit käekotti, sest endal on kodus otsas ja kes viitsib selle pisiasja pärast poodi minna. Teatrikohtingule ilmub ta minu kleidis.
Tõeline armastus ei peagi ju romantilist laadi olema, eks!