Sass on peaaegu kolmene ja tal hakkab lõpusirgele jõudma see lapsevanemaid minestama panev faas, mida kutsutakse kohutavateks kahesteks. Kusjuures ka see aeg ei ole lastel kaugeltki ühesugune.
Tütar Malenaga oligi see just nii põrgulik periood nagu ajakirjades kirjutatakse. Kui me ei suutnud seda õrna tuuleiili kinni püüda, mis kuulutas peatsest laviini saabumisest, siis veeres üks suur, purustav, mürisev jonn meile igasse tuppa ning kestis ja kestis kuni kõikide osapoolte jõuetu alistumiseni.
Sassiga on aga võimalik halba tuju taas heaks pöörata. Tasub vaid veeretada pall nurgast välja või minna teise tuppa silma alt ära, kui juba ta tulebki käeseljaga pisaraid nühkides ja kuivade huultega musisid jagades: «Emme, hakkame palli mängima!»
Väikelapse tujud ja jonnid on emale-isale hirmus väsitavad, aga nad on ka mõistetavad. Laps on üleväsinud, temas toimuvad iga päevaga aina suuremad muutused, ta kogeb midagi, millele ei oska veel nime panna ning see kompott emotsioonidest, hirmudest, vihast pääseb kohta valimata valla nii nagu pääseb. Ma saan tast aru.
Kuid ma ei mõista vahel midagi, kui tegemist on meie 15-aastase tütrega. Muidugi, mu vanemad ei saanud ka minust sel ajal aru, aga ma ei ole unustanud tunnet, mis on olla noor, haavatav, kogenematu, üksi ja alasti kogu maailma ees. Püüan seletada tema «probleemid» lahti rahulikult ja kainelt ning ma tean, et ta oskab seda ka ise väga hästi teha.
Kuid enamasti ta kuulab õla peal kükitava mõistliku Malena jutu ära ja siis tõmbab mõnuga taskust välja selle vinguviiuliga Malena, kes talle temperamendi poolest palju enam istub. Koos soleerides õnnestub neil iga pisiasi vaimustavalt suureks puhuda. Igasugune dialoog kaotab mõtte, sest ta juba teab a b s o l u u t s e l t k õ i k e ja kõik on väga õudne, paha ja nõme!
Loe edasi portaalist Minu Pere.