/nginx/o/2017/02/09/6323157t1hd4f0.jpg)
Teate, mida ma täna tegin? Hea küll, ma tegin trenni ja tööd. Aga selle ametliku ja korraliku näo all, mida pingsalt ette manasin, oli nii palju küsimusi meeste kohta. Meeste, kellega ma seksin, meeste, kellega ma ei seksi, meeste ja seksi kohta üldse. Palun öelge mulle, miks kõik nii keeruline peab olema!
Hea küll, alustame algusest. Kas te teate seda tunnet, kui oled olnud juba mõnda aega vallaline ja sinu ümber on tekkimas selline energia, mida saab ainult nimetada… tuliseks. Tekivad mehed, kellega sa oled käinud headel Tinderi-deitidel, aga midagi pole nendega juhtunud. Siis need, kellega oled käinud kehvadel deitidel, aga toredaks pidamine on vastastikune, nii et kiiresti selgub, et teist saavad midagi sõprade või vähemalt sõbralike tuttavate laadset.
Siis on need tüübid, keda sa juba mõnda aega tead, viibid enam-vähem samas seltskonnas, räägid tavaliselt suurematel pidudel pikemalt, aga hoiad distantsi. Noh, lisaks ülalmainitule on loomulikult tüübid, keda me oma ringkonnas kutsume Achilleuse-meesteks, need, kes peavad ainult vaatama su poole või valima su numbri, kui seinas on sinu-kujuline auk, sest sa juba jooksed.
Mäletate, kuidas Forrest Gump mööda külavaheteed ajama pani? Noh, niimoodi on iga vähegi nõrgemapoolsem ja romantikum meist mõne paha poisi kutsel mööda kodutänavat kablutanud, sest kell on küll juba pool kaks öösel, aga ta võttis vaevaks su numbri valida ja küsida, kas oled kodus. Ei, sa ei ole kodus, sa ilmselt püüad sõprade seltskonnas normaalset mängida, aga kui ta juba lubab takso võtta ja teab pärast kõiki neid öiseid külaskäike su aadressi peast, siis sina… noh, sa jooksed.
Liiga palju küsimusi
Helistasin täna oma sõbrannale ja ta küsis suure murega, kas ma hakkan infarkti saama, nii väga värises mu hääl. Ei, infarkti veel ei tulnud, aga mõistust olin kaotamas küll, sest tegelesin selle püüdlikult manatud asjaliku näo kõrvalt päev otsa seksiküsimustele vastuse otsimisega.
Ma ei mõtle seda, kuidas töötab eesnäärmeorgasm või kui halb täpselt on kondoomi minetamine, kui ta teil eelmine nädal nagunii katki läks ja te natuke nagu peaaegu usaldate. Minu küsimused on järgnevad: miks on nii keeruline sellise süütu asja nagu koos kinno ja kohvikusse minemise planeerimine pärast seda, kui on samalt peolt nagunii samas voodis lõpetatud? Kas tõesti on seksida kergem kui kõrvuti sametist toolidel popkorni süüa?
Täpsemalt: kas see, kui me, vanad sõbrad, teineteise huuled ühel lumesajusel ööl leiame, tähendab, et me ei saa enam sõbrad olla? Kas ta tahabki ainult sõber olla? Kas ma ei meeldi talle? Kui purjus ta oli? Kas me võime sõprusest hoolimata veel minu juures kokku saada, kui mulle temaga väga meeldis ja ma tema peale iga minut mõtlen?
Või siis: kõik me teame, et ta on hea mees ja suhtetüüp, kas see ütleb midagi minu kohta, kui ta ei taha minuga nüüd suhet? Aga kas mina tahan? Ainult selle pärast, et ta ei lähe mul hetkekski meelest ära või selleks, et kõik teised on tema kõrval igavesed jobud ja tema on nii… kena?
Oi, neid küsimusi on veel: kas ma peaksin, juhul kui me oleme nüüd sõbrad, kes vahel purjus peaga seksivad, temaga edaspidi rääkima ainult seksist või ainult sõprusest? Aga kui mina tahan kinno ja kohvikusse ja temal on tööl kiire ja ta mulle kohe ei vasta? Mida see siis tähendab? Ja kui purjus ta ikkagi oli?
Noh, sa siis veel see kõige olulisem: kas ma käitun nagu idioot? Miks on nii kerge nende meestega magada ja neile hommikul espressot teha, samal ajal, kui ma kiirelt ise arvuti taga mõned meilid vahetan? Või siis neile uksel head aega soovida, juhul kui nad ei jää ööseks ja ma tegelikult ei tahtnudki, sest ei oska praegu eriti veel mitmekesi koos magada. See kõik on lihtne, aga nii kuradi raske on pärast aru saada, kes peaks kellele esimesena kirjutama ja kui mitut emotikoni kasutada ja kas ma ikka vihjan piisavalt selgelt, et tahaks ühte uut filmi näha?
Hulluse peitmine ja parem homne
Ja millal neilt number küsida? Minu arvates on tänapäevase deitimismaailma kõige iseloomulikum omadus see, et kellelgi pole teiste numbrit, sest suheldakse kõigepealt Tinderis või samas seltskonnas ja siis kolitakse Facebooki ja siis saadakse kokku, kolitakse hinge, sosistatakse hellusi, nähakse unes, suudeldakse uksel, aga sealjuures ei küsita numbrit. Kellel üldse on tänapäeval nende inimeste number, kellega nad magavad?
Nojah. Neid küsimusi on veel. Kas selle kõige taga paistab armastus ka? Loomulikult me seda otsime, aga oleme sealjuures niisugused äpardid, et armastus kardab meid ja hoiab heaga eemale. Mida ta ikka tuleb lollide juurde, kes ei suuda helistada, et päris häälega, mitte emotikonide, täheühendite või gif-ide teel öelda: sa meeldid mulle. Ma tahaksin proovida.
Ja lisaks kõigele elame me ajal, mil valentinipäev paistab liiga lähedalt ja see tekitab veel ühe laviini küsimusi. Kas ta mulle lilli ikka saadab ja keda ma täpselt selle «tema» alla mõtlen? Ja kui saadab, siis kas ma jooksen jälle nagu Forrest või võtan ennast vähegi kokku, et normaalset nähu teha? Ja kui ei saada, siis kas see ütleb midagi tema või minu kohta?
Sest mis see kaasaegne vallaliseelu on peale ühe suure oma tõelise hulluse peitmise ja parema homse ootamise? Noh, hea küll, ega need suudlused uksel ja tänaval, lumesajus ja taksot oodates ka niisama pole. Need tegelikult on päris palju närvirakke ja väriseva käega trükitud chat’i-ridu väärt. Need vist ongi need, mille nimel tasub seda elu elada.