Elu on meeskonnatöö - ära unusta seda kodus, tööl ega puhkehetkel

Foto: Marko Volkmar/ Panther Media/ Scanpix

Tänane ühiskonnakorraldus rõhutab ja eelistab individuaalsust. Juba varasest lapsepõlvest alates õpetatakse, kuidas peame teistest kiiremad, edukamad ja paremad olema, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa Motivaatoris. 

Koolisüsteem paneb meid teineteisega konkureerima, mida sageli kodune kasvatus ainult võimendab. Me õpime kiiresti ära, et elus tuleb pingutada, et ise hakkama saada, sest ega teistega väga arvestada ei tohi. Halvemal juhul hakkame õppima, et teised on kõik potentsiaalsed «vaenlased», kes soovivad meile halba ning nende vastu tuleb kaitses olla.

Tegelikult ju ei eksisteeri suuremat valet, sest kogu maailm, sh inimkond, on üksteisega seotud – me sõltume üksteisest. Kui me ei õpiks lapsepõlves nii individualistlikku vaadet elule, näeksime ehk kogu ülejäänud elu ka positiivsemates toonides.

Kogu elu on meeskonnatöö

Ükskõik, millele me ei mõtleks, avastame selle taga vastastikuse sõltuvuse, koostöö, meeskonnatöö. Kahese süstaga sõitmine on meeskonnatöö. Kellegagi kooselu on meeskonnatöö. Laste kasvatamine on meeskonnatöö.

Kõik meie elus on meeskonnatöö, kuigi me kipume seda sageli ära unustama. Me sõltume üksteisest. Me vajame üksteist. Meie elu sõltub inimestest, keda me ei tunne ja ei hakka kunagi tundma, aga me ei saa ilma nendeta ka mitte kuidagi hakkama.

Me sõltume inimestest, kes meile farmides toitu kasvatavad; traktoristidest, kes vilja ära koristavad; autojuhtidest, kes selle kauplustesse toimetavad; assistentidest, kes selle riiulile asetavad ja müüjatest, kes selle meile lõpuks müüvad. Niimoodi oleme seotud igapäevaselt sadade, ehk isegi tuhandete inimestega teadvustamata, kuidas me moodustame ühtse terviku.

Me oleme meeskond nimega inimkond. Ja me saame õnnelikud ning rahuolevad olla ainult siis, kui näeme üksteist tervikuna, usaldame üksteist ja soovime üksteisele selles «pisikeses» meeskonnas head.