Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Marianne Mikko: soorollide muutmine võiks alata kooliõpikutest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Marianne Mikko.
Marianne Mikko. Foto: Peeter Langovits

Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast riigikokku pääsenud Marianne Mikko märkis Eesti Naisteühenduste Ümarlaua (ENÜ) ja Euroopa Parlamendi infobüroo naistepäeva puhul korraldatud seminaril, et soorollide muutmisest rääkides ei tohiks unustada ka haridust ja meediat.

Mikko arvas, et õpikutes tuleks ära lõpetada meeste ja naiste eksponeerimine traditsioonilistes rollides, kus ema on köögis, põll ees ja «selline naeratava näoga perekonna teener» ja isa prillid ees telekat vaatamas või raamatut lugemas ehk et nagu tark, keda ei tohi segada, sest ta teeb tähtsat tööd.

«Kui sellised pildid muutuvad avatumaks - et ei ole väga selge, et naise koht on ja jääb pliidi juurde -, siis see on suur edasiminek,» märkis poliitik, lisades, et õpikutes nähtu mõjutab paratamatult juba läbi alateadvuse arusaama sellest, kuidas asjad peaks olema.

Et seminaril olid teemaks riigikogu valimiste tulemused, naiste vähenev esindatus riigikogus ja see, kuidas olukorda muuta, mainis Mikko ka poliitikute meedias esinemise tähtsust.

«On väga suur vahe, kas «Vabariigi kodanikes» istuvad mehed-naised pooleks - sest meil on ühiskonnas 59 protsenti naisi ja 41 protsenti mehi - või on seal jällegi üks viiendik naisi (sarnaselt riigikoguga - toim) ja ülejäänud on väga targad mehed,» tõdes ta.

Sama käib Mikko sõnul ka «Foorumi» või ka «Aktuaalses kaameras» kommentaare andvate poliitikute kohta - selle järgi, kui suur osa neist on mehed või naised, jääb alateadlikult mulje, kas poliitikat teevad mehed või naised.

Rääkides sellest, kuidas praktikas riigikokku rohkem naisi tuua, oli Marianne Mikko ühel nõul keskerakondlase Evelyn Sepaga, kes tõi välja, et naiste-meeste üle ühe paigutamine valimisnimekirjadesse, mida keskerakond on ka juba rakendanud, õigustab end.

Veel märkis Mikko, et ühiskondlik diskursus võiks jutustada sellest, missugust ühiskonda me tahame: «Kas me tahame Põhjala heaoluühiskonda või me oleme ikka kinni oma postkommunistlikus heaolus, et me oleme paremad kui teised postkommunistlikud riigid.»

Tagasi üles