Maarja Kupits: kas me peame tõesti igasugust inimkõntsa kätel kandma?!

Foto: Oliver Nowak / PantherMedia / Scanpix

Purjus mees sõitis autoga jalgrattal liigelnud tütarlapse surnuks ning sai karistuseks viis vanglakuud pluss paarikümne tuhande euro suuruse kohustuse tüdruku vanemate ees. Ah jaa, aastaks võeti juhtimisõigus ka ära.

Teadaolevalt vanglaminevikuga räppar, muidugi samuti purjus, üritas noa ähvardusel poodi röövida. Tõenäoliselt saab ajaliselt umbes sama karistuse, mis eelmise näite peategelane.

Selliseid näiteid võib tuua veel ja veel.

Küsimus: mis on nende juhtumite puhul sarnane?

Vastus: lisaks hambutule karistusele lugematute maailmaparandajate kääksatused, kuidas pahategija on ohver, kellel on tegelikult väga raske ja keda tuleks hukkamõistu asemel hoopis aidata. Ma nimetan seda lühidalt kurjategijate kätelkandmise tendentsiks (sest seda teist nime ei ole viisakas ajalehes kirjutada).

Tunnistan ausalt, seda kolumni on eriti raske kirjutada, sest ma tunnen, et mu hing on täis. Ma olen kurb ja pettunud, et ilmselgelt andestamatu kuriteo toime pannud inimene elab viie kuu pärast oma elu edasi ja üks pere on lapse võrra vaesem. Ma olen vihane, et sellistel asjadel lastakse juhtuda. Ja veel olen väga häiritud sellest, et igasugust inimkõntsa peab esmajoones mõista üritama.

Lisaks on väga veider, et joobest hakkab saama mitte raskendav, vaid kergendav asjaolu. Ametlikult seda küll kuskile kirja ei panda, kuid «Ah, purjus peaga...» on väga sügavale juurdunud. Teist sama palju tobe on see, et joobes juhi (vabandust, hommikuks oli tal vaid 0,08 promilli, ehk siis lihtsalt juhi) patte pisendas allaaetud tüdrukul turvavarustuse puudumine (mis poleks teda antud juhul nagunii päästnud) ja asjaolu, et ta ilmselt ei näinud tüdrukut (kindlasti mitte joobega seotult...).

Tühised karistused ja lõputu käehoidmine

Tundub naeruväärne, et inimese surmaga lõppenud õnnetuse eest on karistuseks viiekuune vanglakaristus, ja see ei ole mingi rõõmus naer. Siit hea idee neile, kellel on vaja kellestki vabaneda, kui keegi teine pole nõus teie musta tööd tegema. Jooge end täis ja ajage ebasoovitav isik autoga alla. Siis redutage öö otsa metsas ja edasi on juba lihtne. Istute oma viis kuukest ära ja korras (NB! Tegemist on kirjandusliku liialdusega. Autor ei soovita kedagi autoga alla ajada. Ka joobes olles mitte.). Kui see oleks nali, oleks see oleks erakordselt must huumor, aga see ei ole. Ja aina mustemaks see läheb.

Kirju vanglaminevikuga staarjobust räppar üritas noa ähvardusel poodi röövida. Puhas õnn, et see jäi vaid ürituseks ja selle käigus kogemata mõni järjekordne laps sinna noa otsa ei koperdanud. Ja ikka leidub ka nüüd inimesi, kes leiavad, et ärge olge õelad ja kadedad, olge ometi inimesele raskel hetkel toeks, kui ta on jõudnud oma murdumispunkti ja saadab korda asju, mida ta kunagi muidu ei teeks.

Tõesti, inimese puhul, kes on korrakaitsja ründamise ja eluohtliku vigastuse tekitamise eest seitse aastat oma elust vanglas veetnud, on relvastatud röövi katse tõesti väga ootamatu käik. Seda poleks tõesti osanud oodata. Absoluutselt.

Kui kellelegi tundub, et ma olen praegu õel või mõnitan neid õnnetuid inimesi, siis teil on õigus. Seda ma tõepoolest teen. Võib-olla seepärast, et see on ainus, mida oma meelsuse näitamiseks veel teha saab. Ilmselgelt jäävad meie seaduste väikesed rasvased näpud halbu tegusid tegevate inimeste püüdmiseks ja ohjeldamiseks hirmus lühikeseks.

Aga teised tahavad ka elada

Aga ma olen varemgi öelnud – inimesed ei ole loodud riigi jaoks, vaid riik on loodud inimeste jaoks, ja kui seadused ei teeni enam neid loonud inimesi või oma algset eesmärki, siis tuleb uued teha. Ja need uued peaksid olema sellised, et ühe inimese elu võtnud ja mitmete elu rikkunud inimesed ei saaks viis kuud vanglakaristust.

Ma juba kuulen, kuidas maailmaparandajad raputavad päid ja mõtlevad, et inimesi tuleb karistamise asemel aidata, suunata, abistada, et nad oma elu päris ära ei rikuks. Nad küsivad justkui märkamatult natuke liialdades, et mu väidete absurdsus ikka kindel oleks, kas minu ettepanek oleks siis surmanuhtlus taastada? Osav lüke, aga ei. Nimelt ei piirdu võimalike karistuste valik kas viie vanglakuu või surmanuhtlusega. Sinna vahele mahub veel päris palju variante.

Olgu öeldud, et ma ei ole tegelikult suunamise ja abistamise vastu, aga igal asjal on piir. Tuleb ära tunda hetk, kui inimese kuritegu on niivõrd tõsine või tema käitumine nii retsidiivse iseloomuga, et pahategija lõputu rehabiliteerimise ja käekõrval talutamise asemel tuleb hakata ülejäänud ühiskonnaliikmeid tema eest kaitsma. Just seda ootavad oma juhtidelt tavalised inimesed, kelle peal see riigike tegelikult püsib. Käehoidjate ja lumehelbekeste varianti on nii laste kui täiskasvanute peal proovitud, nüüd võiks natuke konkreetsemalt tegutseda.