Heidi Ruul: suuseks, võileivad ja vaikus – tehtud!

Heidi Ruul jagab isiklikku kogemust Foto: Marit Kuusk

Uhke maasuitsusingiga võileib on öökapi nurgal ilusti valmis. Ise olen vait ja mõtlen salamisi, kuidas mehele üks korralik litakas suuseksi kindlustada. Isegi pooliku paki Mynthonit haaran käekotist ja pistan selle kavala muige saatel öökapi servale, armastusega tehtud võileiva kõrvale, oma aega ootama. Ootan tunni, ootan kaks – ikka vaikus – oi, kuidas mees seda vaikust praegu naudiks…. Loomulikult, kui ta ise ka kohal oleks. 

Helistan, keegi ei vasta. Saadan oma naissoost küljeluule screenshot’i vestlusest, kus härra pühalikult kinnitab, et täna tullakse AUSÕNA hiljemalt kell üksteist koju. Ei olnud ju mina see, kes asjadest valesti aru sai? Muhvigi! Meest sõnast, hipsterit tuunitud habemetutist ja härga sarvest, ma ütlen! Istun pisut pettununa voodinurgal ja mõtlen, miks uus Cosmo veel postkasti potsatanud pole. Ju jääb jälle lihtsalt hiljaks, täpselt nagu armas härra ja üleeile algama pidanud päevadki.

Kell on märkamatult pea kolm öösel. Meest pole endiselt, und ning kuupuhastust ka mitte. Tahaks midagi lugeda, aga niigi loll ja kurb on olla. Sügavkülmast jäätist otsima minnes avastan, et armas härra on minust juba ilmselgelt ette jõudnud. Valikusse on jäänud vaid pakk pelmeene, hakkliha, friikartulid ja poolik pudel Lätist toodud viina. No ja loomulikult see pagana võileib…

Alles nägin uhket pealkirja, kus väideti, et suuseks, võiku ja vaikus pidid suhtega imet tegema? Hetkel tundub küll, et ainus asi, mis päriselt ka imeb, on minu lootus täna õhtul Aasta Naise tiitli vääriline olla. Aga mis Aasta Naiseks olemisest me üldse räägime, kui ma ei näe välja nagu Buduaari kaanestaar ja viimane külastus kosmeetiku kabinetti jääb otsapidi suisa eelmisesse sajandisse? Ahjaa, mul on ju kuskil see vana Anne, mille lehekülgedel õpetati täpselt, kuidas mitte oma raha salongide vahel võrdsetes osades ära jaotada, vaid selle asemel kogu kosmeetilise juraga kodus iseseisvalt hakkama saada! Lükkan kohvipaksust ja meest valmistatud maski näkku ning avan Saladused, kus üks naine räägib enda loo sellest, kuidas ta oma esimese miljoni teenis. Pane nüüd tähele – see ei juhtunud sugugi tema kalli kaasa arvelt. Uskumatu, eksole?!

Pesen maski maha. Vaatan peeglisse: nahk särab, nagu oleks just ilusalongis käinud ja üleüldse näen endiselt väga püss välja! Kell on peaaegu neli. Nälg teeb kurjaks, vaatan kiibitsevalt õnnetut võileiba, aga ei puutu, kordagi ei puutu, sest pärast kuute õhtul ju süüa ei tohi. Elu või asi!

Just siis, kui olen parasjagu teki alla maailma vihkama jõudnud, kuulen, kuidas keegi välisukse kallal toimetab. Teesklen, et magan. Härra kõigub magamistoa uksest sisse, näeb poolenisti kuivanud võileiba ja ajab selle kogemata kapiservalt põrandale. Seejärel avastatakse poolik pakk Mynthonit ja otsustatakse, et korralikule hambapesule on see hommikul kell neli igati aktsepteeritav alternatiiv. Härra loobib äärmise ettevaatlikkusega oma riided toanurgas seisva tooli poole ja sätib end minu kõrvale voodisse. Kaisus on hea. Ei kisa, karju ega nõua vastuseid. Armastan oma hullu. Väga. Isegi kui ta vahepeal korralik jobu on.