R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ilona Leib: teretamisest ja teretamata jätmisest

Ilona Leib
Ilona Leib: teretamisest ja teretamata jätmisest
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Ilona Leib.
Ilona Leib. Foto: Erik Prozes

Mu meeldiv, isegi silmatorkavalt kauni välimusega sõbranna tervitas mitme aasta jooksul oma büroomajas kõiki seal töötavaid inimesi, nii mehi kui ka naisi, lihtsalt sõbralikust viisakusest. Enamik selle büroomaja töötajaid hakkas teda ka tervitama, kohtudes ei noolitud enam pilguga seinaääri ega kasutatud kilbina päästvat telefoni, vaid naeratati tuttavlikult. Kummalisel kombel osutasid aastatepikkust vastupanu mõned hästi rõivastuvad ja pealtnäha edukad härrad. Üks neist andis alla pärast seda, kui mu sõbranna oli talle parklast lahkudes mitu sekundit lifti ust lahti hoidnud. Teise härra vastupanuvõime aga ei purunenudki, katse jäi katki, sest sõbratari ettevõte kolis teise büroomajja.

Tere ühendab ja lahutab. Kuigi söakas tervitaja, ei ole mu sõbratar just kõige seltskondlikum, kuid ta sai oma tervitusjulgusele ainest omaenda elukogemusest. Treeningurühma, kus ta koos omaealiste ja märksa noorematega võimlemas käis, tuli üks vanem proua, kel oli kombeks riietusruumi sisenedes kõigile tere öelda. Sellest väiksest muutusest, mis algul oli ühe päeva kogemus, kujunes peagi teatav kollektiivsustunne ja meeldiv traditsioon teistelegi ning sealt said alguse muudki väikesed sõbralikud repliigid ja tähelepanuavaldused.

Eluaegsetest ülikooli õppejõududest meeldiv vanapaar ei väsi imestamast selle üle, et kuigi igas intelligentses kodus on ometi õpetatud tere ütlema, on teretamiskomme üliõpilaste hulgas enamasti vaid äärmuslikult funktsionaalne. Staažikad pedagoogid naeravad, et kui üliõpilastel neid vaja on, teavad nad täpselt, kes sa oled, ent kui nad sulle lihtsalt ülikooli koridoris või tänaval vastu tulevad, siis ei pea nad vajalikuks vaevarikast teretamisprotseduuri läbi teha.

Mäletan selgelt, et ajal, kui mu laps veel eriti ei rääkinud, läks ta kord meie kortermajas trepist alla enne mind, kohtas trepikojas naabrit ning ma kuulsin teda eksimatult kõva ja selge häälega esimesena teretamas. Sel hetkel tekkis võidukas tunne, nagu oleks midagi suurt ära teinud. Etteruttavalt võin kinnitada, et tere asjakohasust tuleb ikka aeg-ajalt meelde tuletada, ent midagi tõhusamat isiklikust eeskujust vaevalt on.

Teretamine on lihtne ja tõhus liim inimsuhetes, kuid ometi nii alakasutatud. Teretamine ei eelda midagi enamat, lihtsalt hetkelist suhestumist teise inimesega. Teretamiseks ei pea olema isiklik tuttav, ühine keskkond või olukord on piisav põhjus ning mingit tagamõtet ei ole ega pea seda ka otsima.

Aga miks siis ei taheta seda suurepärast liimi tarvitada? Mu teine, samuti edukas ja kaunis sõbranna, kes sotsiaalselt muidu hästi toime tuleb, püüab igasuguseid kokkuleppimata kontakte vältida. Sõbranna on tunnistanud, et kui ta enne korterist väljumist esikus seistes koridoris samme või ukse sulgemist kuuleb, ootab ta väljumisega isegi siis, kui on kiire. Või püüab naabrit silmates sammu kiirendada, et vältida teretamist. Talle kangastub kohe oht järgnevast kohustuslikust sisutühjast viisakusvestlusest. Tema seisukoht on, et kui paar korda kedagi teretad, hakkab see hiljemalt viiendal korral ikka midagi enamat tahtma – kurtma millegi üle või siis esitama isiklikke küsimusi. Ent päeva lõpuks ei ole tal enam jaksu pereliikmetegagi suhtlemiseks, rääkimata naabriga kommunaal- või päevapoliitilistel teemadel vestlemisest.

Nooruses tuli tema tere-hirm ujedusest, mida aeg edasi, seda enam on tema tere-vältimise põhjus, et keegi võib teha valejärelduse tema suhtlemisvalmidusest. Samas ei jäta see kena introverdist inimpelgur kunagi kellelegi jõudu soovimata, sest seda öeldakse tööd tegevale inimesele, kes peaaegu kindlasti jätkab oma tegevust ja paremal juhul teab, et vastus on sõbralik «Jõudu tarvis!».

Sõbra kontaktipelglikkus tekitab minus parajat segadust ja ainus käitumisstrateegia mitteteretajatega, mis mul selle peale pähe tuleb, on jätkata nende teretamist. Viisil, mis kinnitaks, et mul ei ole mingit kavatsust näiteks viiendal korral lihtsast viisakus-terest hooga edasi hüpata ja hakata poolvõõralt inimeselt uurima, kas tal on remont juba lõppenud.

Märksõnad
Tagasi üles