Katrin Kivimaa: naiste valdkondade alatasustamine pole juhuslik

Katrin Kivimaa. Foto: Pm

Mul paluti mõelda küsimuse üle, miks on Eestis kujunenud välja haridus- ja kultuurisektorite alatasustamine ning mida olukorra muutmiseks ette võtta, kirjutab kunstiteadlane ja Eesti kunstiakadeemia professor Katrin Kivimaa Õpetajate Lehes.
 

Eraldi aspektina oli välja toodud nende valdkondade feminiseerumine, mistõttu eeldan, et probleemipüstitusse oli sisse kirjutatud teinegi oluline küsimus: kas mingi elu- ja töövaldkonna feminiseerumise ja selle alatasustamise vahel on seos?

Ühe sõnaga vastates – jah, aga loomulikult. Eesti vabariigis on ELi riikidest kõige suurem palgalõhe nais- ja meestöötajate vahel (ametlikult 30 protsenti) ning see on muuhulgas seletatav meie tööturu segregatsiooniga – mehed ja naised on rohkem kui teistes riikides koondunud tööturu eri sektoritesse, mida tasustatakse erinevalt.

Tööturu soolise segregatsiooni ja selle põhjuste uurijad juhivad tähelepanu sellele, et nn naiste valdkondade alatasustamine ei ole juhuslik, vaid et seda toetab patriarhaalse ühiskonna sooideoloogia, mis eristab naiste ja meeste tööalaseid ja ühiskondlikke rolle ning väärtustab nende panust erinevalt.

Seetõttu on süstemaatiliselt alatasustatud eluvaldkonnad, mida peetakse naiste pärusmaaks ja kus töötavad valdavalt naised.

Kahjuks aitab olukorda säilitada tõsiasi, et paljud naised on (suurema tõenäosusega kui mehed) nõus asuma madalamalt tasustatud – ning tihti ühiskonna silmis vähem väärtustatud – töökohtadele. Nii näibki, et tegemist on surnud ringiga ning muudatusi mõtteviisis ja otsustes on raske tekitada.

Solidaarsuse puudumine on laiem probleem

Ma ei taha väita, et alatasustatud valdkondades töötajad on ise kõiges süüdi, nagu äärmusliku majandusliberalismi kuulutajad tihti väidavad. Küll aga usun, et muutuste tekitamiseks on vajalik haridus- ja kultuuritöötajate häälekalt väljendatud eneseteadvuse kasv. Seda saab väljendada mitut moodi – valimistel antud hääl, tööseisak, nõudmised palgaläbirääkimistel.

Solidaarsusest ei ole Eestis populaarne rääkida, kuid ajalugu on näidanud, et suuremad väärtushinnangulised murrangud on tihti läbi viidud n-ö ülevalt poolt – arvestades eri ühiskonnagruppide huve ning lähtudes kujutlusest, et erisuguste inimeste ja gruppide osalus ja esindatus ühiskonnaelus ning nende väärtustamine inimeste ja töötajatena on kogu ühiskonna huvides.

Mulle tundub, et Eesti ühiskonnas jääb praegu puudu domineerivate gruppide tegelikust – ja mitte vaid sõnades väljendatud – solidaar­susest nende inimgruppide ja elualade suhtes, mida mingil viisil vähemtähtsaks peetakse – väljendugu see siis eelarvepoliitikas või valimisprogrammides ja meedias edastatud sõnumites.

Vähese solidaarsuse üks tahke on seegi, et meessoost otsustajad, juhid ja arvamusliidrid avaldavad pigem napilt kui piisavalt toetust oma naiskolleegide püüdlustele vähendada ebavõrdsust nn feminiinsete ja maskuliinsete töövaldkondade finantseerimisel ning nais- ja meestöötajate sissetulekutes või otsustusorganitesse kaasamises. Ka kultuurielu tippude seas kohtab sellist mõistmist suhteliselt vähe.

Lihtsaid ja kiireid lahendusi oodata oleks naiivne, kuid vähemalt avalikku arutelu algatada ning seda üleval hoida on nende võimuses, kes igapäevaselt kultuuri- ja haridusvaldkonna rahastamis- ja väärtustamisprobleemidega kokku puutuvad.