Arne Pajula: vein soorollide keerises

Arne Pajula. Foto: Erakogu

Naised suunavad üha enam veiniturgu, sest neile ei meeldi teps mitte samad marjad ja margid mis meestele, kirjutab Arne Pajula ajakirja Oma Maitse märtsinumbris.

Veinikirjanduses on ammusest ajast kombeks võrrelda veine naistega. Õnneks ei ole raevukad feministid viitsinud veinitemaatikat veel oma diskursusse haarata ja nii on asjatundjad saanud rahus kirjutada lopsakatest, küpsetest ja oma ea kohta lausa nooruslikest veinidest või vastandina siis närvilistest, kondistest ja tujukatest teismelistest markidest.

Veini naiselikustamine annab mugava võimaluse teatud tasandil suhtestuda ja luua oma mulje kirjapanekuks selgelt arusaadav üldistus. Laisa kirjutaja jaoks on selline lahendus mugav klišeede varamu, kuid see saab kesta ainult hetkeni, mil lugejad asuvad mässule.

Aeg, mil naiste ja veini analoogia kasutusele võeti, oli meestekeskne. Samuti polnud õrnemast soost veel veinikirjutiste lugejaid. Kui veidi mälupiltides sobrada, näen ikka vanemaid (talu)naisi isegi sünnipäeva tervisenapsu puhul koduveiniga kokku puutudes end ebamugavalt tundmas.

Külaühiskonnas oli joodiku mainet imelihtne omandada. Mõttekam oli end mingi rumala itsituse saatel välja vingerdada. Nüüd on käes 21. sajand ja isegi longero-purk istub naiste kätte ilma mingi võltshäbita. Veinimekutamisest on saanud aga üpris respekteeritud tegevus.

Mida naised tahavad?

Naised on tänu oma soolistele iseärasustele halvemas olukorras. Nimelt on nende maitsemeel meeste omast üldiselt palju tundlikum. On olemas hulganisti veine, mis on igati sobilikud ja nauditavad tuimema maitsega meeste jaoks, aga naistele ei meeldi.

Seetõttu on tüüpiline näha sõbrannasid vestlemas Uue-Maailma Chardonnay või Sauvignon Blanci pokaalikeste taga, samas kui meestest veinisõprade klaasides on pigem mõni mürakas Shiraz, Sangiovese või Medoc.

Selle ebakõla taga on eeskätt veinivalmistamisele iseloomulik uhke ülikonservatiivsus: «Meie oleme juba 200 aastat sellist veini teinud!» Nagu juba eelnevalt sai mainitud, ei olnud naised olude sunnil 200 aastat tagasi suuremad veinijoojad. Õnneks ajad siiski muutuvad ja kui on olemas nõudlikud tarbijad, tehakse neile ka sobilikke tooteid.

Veel 1990-ndate algul oli naisveinimeister midagi harukordset, kuid nüüdseks on murrang toimunud. Naised on veinitootmises firmajuhtideks, peaveinimeistriteks, müügidirektoriteks. Vein valmib vastavalt nende ettekirjutustele, kogemustele ja soovidele.

Enamasti veinivalmistajad oma klientidele sellist olulist muudatust siiski laiemalt ei reklaami. Lihtsameelsem võiks ju selles näha turunduse abivahendit, kuid reaalne elu on siiski teine – mehed on ikka veel suuremad veiniostjad. Isegi kõige auahnem veininaine ei taha oma toodetele külge saada beibeveini tiitlit. Hoopis olulisem on olla parim pimedegustatsioonil.

Raevukate, tahumatute ja rämedate, pikka küpsemist vajavate, aristokraatlikes peredes isalt pojale pärandamiseks mõeldud tippveinide kõrvale on tõusnud mahedad-muhedad, elegantsile rõhuvad ja peent niplispitsi meenutava struktuuriga veinid, mis on lausa filigraansed kunstiteosed ega vaja tarbimiseks pikka ootamist. Ostad ja naudid!

Ka tavaveinide hulgas on kareda lõuaga jõhkardite osatähtsus oluliselt vähenenud, nende asemel on ridamisi mahlaseid ja suulage paitavaid metroseksuaalseid punnpõski.

Muudatused on toimunud ka pakendamisel. Varasema ainuvaldava korgi asemel, mis vajab avamiseks punnivinna, on meil nüüd veinid keeratava korgiga pudelites või lausa kraaniga pakendites, olles hoopis enam naistele käepärased.

Oleme jõudnud aega, mil veini ei tee naiselikuks mitte laisa veinikirjanikust vanamehenässi seksistlikel klišeedel põhinev keelekasutus, vaid tarbijaskonna maitsele sobilike veinide turuletoomine. Käes on tõelise naiseliku veini ajastu. Mulle see meeldib, sest meie igapäevases karmis elus ei ole õrnust kunagi liiga palju.