Kuidas koristamine mu elu muutis

Foto: Diego Cervo / PantherMedia / Scanpix

See jutt ei ole mõeldud neile, kellel on alati kõik asjad korras. On inimesi, kellel on kaasasündinud koristaja-geen, kes on lihtsalt nii korralikud, et nende ümber segadust lihtsalt ei tekigi. Ma tunnistan, et armastan korda väga, aga mulle ei ole seda loomuliku korrapidamise geeni antud. Minu jaoks on koristamine alati olnud selline «peab-ära-tegema»-teema ja vahel olen seda edasi lükanud, ah, käib veel küll. Mitte isegi laiskuses pole asi, vaid selles vaatenurgas, et koristamine oleks nagu teisejärguline tegevus, ikka on tähtsam näiteks lugemine või matk looduses, kohvikuskäik, või siis mõni kiire töö või arendav sündmus. Elumuutvast koristamisest kirjutab lugeja Külli.

Kõigile naistele peaks see tunne olema tuttav. Eriti kui lapsed on väikesed, siis järjestuvad tegevused ikka ainult vajadusest lähtudes. Selles ei ole ka midagi üleloomulikku, et emad ei jõua ülimat puhtust pidada, kui neil puudub võimalus abilist palgata. Üksinda kõike ju ei jõuagi.

Kord hakkas majja saabuma tasapisi

Kui detsembris juhtusin lugema ennustust, et uus aasta algab koristamisega ja selle tähe all vähemalt pool aastat möödubki, siis olin rõõmsas äratundmises, sest minu koristusmaania algas juba jõulude eel. Oli lihtsalt rohkem vaba aega ka, seega otsustasin kappide sisu revideerima hakata. Teen seda igal aastalõpul, et siis ära annetada riideid, mida enam tähtsaks ei pea. Viisime seekordki Sõbralt Sõbrale mitu suurt kotitäit. Olen tahtnud ikka aasta lõpus millegagi ühele poole saada, nii ka sellekordse koristamisega, ja ka püüdnud teistele midagi anda, hea tahte märgina. Lõpule muidugi ei saanud ligilähedalegi, kõigest üks mahukas riidekapp sai vähe hõredamaks.

Siis sain sõbralt Marie Kondo raamatu «Jaapani koristuskunst», ja see tõepoolest muutis minu elu. Ei taha väita, et ainult see, olin juba ise alustanud, kuid asjade ja enda ümbruse korrastamise põhimõtteid ei olnud keegi varem minu jaoks nii selgelt sõnastanud. Inimene, kes armastab korda, on kirja pannud oma tegemiste tuuma, ja see on nii lihtne, loogiline, arusaadav ja mõnus. Lugenud vaevalt kümmekond lehekülge sain aru, et edasi saan juba ise. No eks ma kunagi selle ka lõpuni loen, aitäh, Marie ja Eva!

Selles raamatus on väga vähe uut, eks me kõik ju püüame asju vahel ära visata, aga et teha seda tunnetades, keskendunult ja täie tähelepanuga, on hoopis midagi muud kui lihtsalt ära visata. Marie ütleb, et sa võta asi kätte ja tunneta, kas sa tahad temaga koos elada. Kas ta tekitab sulle hea tunde. Ja kui ei, siis saada ta enda juurest tänulikult minema. Sest ta on sind teeninud, on sinuga olnud, su kodus mingit kohta või ülesannet täitnud, aga ta ei ole sulle eriti meeldinud. Miks sa peaksid hoidma enda juures asju, mis sulle eriti ei meeldi? Ja kui niiviisi enda ümbrus läbi käia, jäävad sinuga ainult need asjad, mida sa armastad. Lihtne? Aga kui hea on elada kohas, mis on täis ainult neid asju, millega koos tunned end mugavalt ja hästi. Ning seda saad sa tekitada ise, seda mugavat ümbrust – ainult ise. Ja kui oled äraviskamisega algust teinud, siis tee edasi, aga keskendu allesjäänud asjade paigutamisele. Ning seegi võib olla omaette kunst, mille täiuse saavutamine ei ole lihtsalt niisama, vaid vajab õppimist, keskendumist ja süvenemist.

Koristamine erinevate grupeeringute kaupa

Koristamist alustasin riietest, see on üks grupeering, nagu ütleb Marie. Sa pead enda ette ehk kapist välja võtma kõik riided, parem on, kui kogu korteris. Kui sa võtad välja kõik riided, saad sa ühtlasi teada, et sul on olemas oh kui palju sellist, mille olemasolust sul aimugi polnud. Sa leiad justkui uue garderoobi! Sa vaatad kõik väljavõetud asjad ükshaaval läbi, hoiad käes, ja tunnetad, mis tunde ta sinus tekitab. Kas hea või halva. Kas meenub midagi, mida soovid hoopis unustada? Või meenub midagi head. Riie võib olla ka väheke kulunud, aga ta on sinule armas. Samas võib olla väga kena ja uus – aga ei midagi, jätab külmaks! Kui tekitab ebamugava tunde, minema! Ja mitte lihtsalt minema, vaid tänuga ja head jätku soovides. Kui saadad minema asja, mis leiab õnneliku uue kandja, siis oled teinud palju head. Ja see juba ise tekitab hea tunde! Vastukaaluks.

Minu kodust reisisid minema kõik, mida olin siiani hoidnud, et ehk läheb kunagi vaja, et täitsa korralik veel, saan ehk ära anda, kevadel vaatan jne, jne. Õigustusi oli olnud palju. Kui see «kaalumine» oli lõpetatud, tuli hakata paigutama.

Allesjäänud asjade paigutamine

Paigutama ei saa hakata enne, kui äraviskamise protsess on läbi tehtud. Muidu ei ole lihtsalt ruumi, kuhu paigutada, ega ole ka väga mõtet, sest segadusest niiviisi lahti ei saa.

Marie meetodil tuleb asjad voltida võimalikult väikeseks. Neid väikesi jaapanipäraseid pakikesi mahub kas riiulisse või korvi üksteise kõrvale või peale palju. On tähtis, et sa ei asetaks neid lihtsalt niisama riiulisse tagasi, vaid mõtleksid välja, missugused karbid ja väikesed kastid võiksid sind aidata. Näiteks tühjad kingakarbid sobivad väga hästi väiksemate pesuesemete või pluuside paigutamiseks. Ole leidlik! Ole leidlik ja leia need karbid oma kodust – kõigepealt vaata, mis sul olemas on, enne kui asud uute ostmise retkele.

Jaapani voltimiskunst tuleb appi siis, kui tahad kapis ruumi juurde saada. Ja nii tore on voltida pesu, kui oled selle masinast võtnud, voldid nii väikeseks kui saab ja mahutad teiste kõrvale ära. Ruumi on jätkuvalt palju rohkem. Sa oled kulutanud küll natukene rohkem aega selle voltimise peale, aga kapp on endiselt korras. See on täitsa imeline, kuidas see «töötab»! Kas usute, et tegelikult segadust enam ei tekigi!

Selle teemaga – voltimine ja paigutamine – võib minna lõpmatuseni. Näiteks ei ole midagi ilmvõimatut ka sokkide ja sukkpükste voltimises väikeseks ja korralikuks, nõnda et neid ei venita enam kummiservad ja pealegi saab aimu, kui palju oli sokisahtlis seisvat kasutut kraami, nagu näiteks üksikud sokid, mida igas majapidamises leidub paraku mitmuses. Ka tuleb sokkide vastu olla kena, nagu ütleb Marie, ja katkised lihtsalt tänulikult minema saata, nende aeg on ümber, aga nad teenisid sind ustavalt ja kaua, seega väärivad tänu. Tänulik olemine aga tekitab omakorda hea tunde. Lihtne!

Nööbikarbi tähtsusest ja tähendusest

Täna oli vajadus kasutada õmblusmasinat. Minu vana õmblusmasin on juba päris eakas. Aga et kasutanud olen teda ainuüksi mina, siis on ka meie suhe püsinud värskena, ja kuna õlitan aeg-ajalt tema vana keret ka seestpoolt (sõna otseses mõttes), siis suristab ta tänulikult ikka kõik õmblused kokku. Ma armastan oma masinat. Aga mis – kast seal masina korpuse kõrval oli täis igasugust sodi, mis iganes sinna kogunenud oli: niidid, nõelad, haagid, lukud, isegi joonistuskriit, mida ei mäletanudki.

Teine sahtel, kus seisavad muud käsitöötarbed, ootas järjekorras juba ammu. Ja niisiis järg jõudiski kätte. See kogum oli mind oodanud no vähemalt kümme aastat. Niidid, mis olid aastate jooksul karbis sassi jooksnud, said uuesti korralikud pesad. Mulle meeldivad niidid ja eri värvid, need on mul ju vanad. Neil on ajalugu. Nüüd võivad nad rahus oma korda oodata, et nõela taha joostsa.

Koristamine kui elumuutev tegevus

See ja eelminegi kirjeldus oli toodud näitena protsessist. Sest koristades vaatad sa tegelikult tõtt iseendaga. Sa suhtled endaga rohkem, kui arvata võiksid, kui teed seda, mis oled ette võtnud, täie tähelepanuga. Minu mälust ujus välja rohkesti armast kraami, meenus ema, kellest jäänud käsitöökarbi täitsin uuesti ja korralikult, olles selle enne hoolikalt vanast tolmust puhtaks pühkinud. Nagu oleks täitnud mälu puhta mõttega, armastusega, hoolimisega. Nii palju head on selles tegevuses, te ei kujuta ette! Pealegi tundsin, et olin saavutanud justkui teatud meditatiivse seisundi, mis viis kirjutamiseni, ja kogu see jutt tuligi nagu varrukast. Selline on koristamise tegelik sisu, kui jõuad selleni, ja jõuad tegevuse kaudu, mis muidu on olnud tüütu ja ebameeldiv.

Muidugi on minu eeliseks see, et saan võtta aega enda ja oma ümbruse jaoks. Sest pere on suureks kasvanud ja laiali lennanud, minu roll on olla olemas nende jaoks, kui nad mind vajavad. Aga see ei ole pidev vajadus ja viimaks on mu elus selline aeg, kus saan suhteliselt palju olla iseendaga. Mis meeldib mulle väga. Meeldib teadmine, et mind ümbritsev on minu enda kätes samavõrd kui see, mis on minu sees. Ma ise valin, missuguse elu endale kujundan. See algab ümbrusest. Nii nagu siseilma saab kujundada ainult ise, saab ka ümbrust kujundada ainult ise. See on sügavalt loov ja isiklik tegevus. Te ei usu?

Vaadake, kuidas näiteks näeb välja teie köök? Kas seal on asju, mida te üldse ei armasta? Miks nad seal on? Kuidas on lugu nõudekapiga? Kas on seal nõusid, mis on katki, oma aja ära elanud või pole sulle kunagi meeldinud? Raamatud – üks raskemaid gruppe su kodus, neid on nii palju!

Ja veel ja veel, vaata vaid! Vaadates oma ümbrust, vaatad tegelikult endale otsa – mina ju vastutan selle eest, mis mul on ja mida pole. Ma ise teen seda, mitte keegi teine. Ma puhastan oma keskkonna kõigest ülearusest, nagu ka oma mõtted, vähemalt protsessi käigus. Aga pärast – seda tunnet on raske kirjeldada, vaid tuleb läbi teha.

Kodu koristamine on nagu kulgemine, sedagi saab teha meditatiivselt. Täna ma jõudsin selleni, et mulle meeldib! Mitte kunagi varem ei ole ma seda tundnud, koristamine on alati olnud pigem vastumeelt kohustus. Täna muutus kõik. See juhtus nööbikarbi korrastamisel. Aitäh, kallis käsitöökast, oligi ammu aeg, et see juhtuks! Kui selle pilguga ringi vaadata, jätkub tegevust veel pikaks ajaks. Marie ütleb, et kodu osas tuleks seada endale tähtaeg – näiteks pool aastat, et jõuda ring peale teha. See tähendab tegemist korraga, ehk et mitte ühekorraga, vaid ühe perioodiga. Korraga nagunii ei jõuaks. Kodu ei ole mitte ainult minu kindlus, vaid ka minu peegelpilt – selline on järeldus, tänu nööbikarbile!