Maarja Kupits: kas tõesti peab lapsed pidevalt üle ukse vanavanematele viskama?

Foto: Fabrice Michaudeau / PantherMedia / Scanpix

Populaarne Aafrika päritolu ütlus kõlab tõlkes umbes, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Kui moodsas maailmas päris tervet küla tihti ei kaasata, siis oma osa saavad tihtilugu lapsevanemate oma vanemad, kes laste tegemistega suuremal või vähemal määral kokku puutuda tahavad... kui tahavad.

Palju või vähe suhtlemist?

Mõned vanavanemad ootavad lapselapsi juba siis, kui neid veel kuskilt ei paista. Nad tahavad uuesti väikelapseiga nautida viisidel ja nurkade alt, mida nad oma laste puhul ei osanud või suutnud. Nad on lõpuks ometi peatsest vanavanemastaatusest kuuldes enamasti väga elevil ning võivad head tahtes värskete ja niigi segaduses lapsevanemate suhtes igakülgse tähelepanuga üle pingutada. Oluline on siinkohal pidada meeles seda heasoovlikkuse osa.

Tasakaaluks on samal ajal ka vanavanemaid, kes tunnevad, et nemad on oma töö juba teinud – nende lapsed on suureks kasvatatud ja nüüd on aeg tagumine aeg lõpuks iseendale elada. See on neile justkui teine noorus töö, hobide ja meelepärase elustiiliga, kuhu väikelapsed ja kõik nendega kaasnev enam ei mahu.

Ka lapsevanemate endi seas võib kohata sarnast arusaamade lahknemist. Ühtede meelest on loomulik ja normaalne, et ka laste vanavanemad osalevad nende kasvatusel, sealhulgas vajadusel neid hoides. Vajaduse olemasolu või puudumise määravad mõistagi lapsevanemad.

Teised leiavad, et nende lapsed on täiel määral nende enda vastutusel ja igasugust abi, ükskõik, kui teretulnud, ei saa iseenesestmõistetavaks pidada ja seda kelleltki nõuda. Tõenäosus, et selliste tõekspidamistega lapsevanematelt tuleb reede õhtul nõudlik telefonikõne lapsehoidja otsimise asjus, on suhteliselt väike.

Kui asi sellega piirduks, oleks kõik ju suhteliselt lihtne – inimestel on erinevad arusaamad, nii see peabki nii olema, ja siinkohal võiks lugu lõppeda. Kes tahab, hoiab nende lapsi, kes tahavad, et nende lapsi hoitaks, ja kes ei taha, ei hoia nende lapsi, kes ei taha, et nende lapsi ei hoitaks, ja kõik on õnnelikud.

Aga liiga palju või liiga vähe?

Paraku on päriselul varuks hunnik trikke, sealhulgas see, et kokku satuvad erinevate arvamustega inimesed. Nagu sellest vähe oleks – kui sõpru saab valida, siis sugulasi üldiselt mitte. Eriti kipuvad laste kasvatamise teemalised eriarvamused ilmnema nö mitte-veresugulaste – ämmade ja eeskätt miniate (kuna lapsed on ju ilmselgelt naiste rida...) vahel.

Nii võivad vabalt ühte peresse kokku sattuda näiteks lapselaste vastu äärmiselt jahedat huvi üles näitav vanaema ja teises nurgas nende laste ema, kelle meelest peaks vanaema olema igal ajal ja minimaalse ettehoiatamisajaga valmis lapsi sooja õunakoogiga vastu võtma. Vähemalt sama tõenäoline on, et innukas vanaema ei näe omaette hoidva minia lapsi sugugi nii tihti kui talle meeldiks.

See toob endaga kaasa mitmeid olenevalt asjaosaliste temperamendist rohkem või vähem pingelisi olukordi. Omaette hoidev ema tunneb survet rohkem vanavanematega suhelda ja lapse vanaema tunneb end kõrvalejäetuna. Samal ajal näeb teist noorust nautiv vanaema kurja vaeva, et lapselast igaks teiseks nädalavahetuseks hoida tuua tahtvate noorte telefonikõnesid strateegilisel hetkel kogemata mitte kuulda ja noortele vanematele tundub see äärmiselt ebaõiglane.

Kellel siis õigus on? Nagu ikka, natuke kõigil, või vähemalt on neil õigus oma arvamusele ja selle järgi elada. Arvata võib, et kui kokku satuvad väga erinevate tõekspidamistega inimesed, on neil alguses raske teineteist mõista, saati siis veel teise vaatenurgast ilma selgituseta aru saada, seda eriti nii emotsionaalsete teemade puhul nagu peresuhted.

Tahaksin uskuda, et selles teemas olen oma arusaamadega kuskil keskel, ja olenemata sellest on isegi mul veidi raske skaala mõlemasse otsa jäävatest inimestest lõpuni sotti saada. Ühtmoodi pisut kummastav tundub minu jaoks nii see, kui lapselast vanavanematele pidevalt ja väga kergekäeliselt hoida viiakse, et ise «oma elu» elada, aga ka vanavanemate täielik või peaaegu täielik soovimatus järeltulijatega tegemist teha. Kohustus kohustuseks, aga väikese inimese elunatuke võiks ju sellest midagi enamat olla?