Ema räägib avameelselt: mis tunne on teada saada, et ootad kaksikuid?

Liina Valner Foto: Erakogu

Viimaste aastate tempoga pole saanud selle peale väga mõeldagi, kui harvaesinevalt klassikaline pere mul on. Mehega oleme koos olnud üle seitsme aasta. Kahekesi elades nautisime elu hästi rahulikus tempos – reisisime palju, suhtlesime palju, nädalavahetustel magasime kaua jne. Kuidas ühe ultraheliga muutus Liina Valneri elu kardinaalselt, kirjutab naine portaalis Parim Aeg.

Ühel jaanuarikuu alguse päeval aastal 2012 näitas üks põnev test, et nüüd on siis nii ning kuigi olime lapsesaamisest rääkinud, ei oska selleks hetkeks ikka kuidagi valmis olla. Käed-jalad värisesid, peas oli segapudru erinevatest tunnetest – nii toredatest kui mitte-nii-väga-toredatest. Mõned nädalad hiljem, kui testi tulemust ametlikuks vormistama läksime, sain teise rabanduse. Arst uuris pikalt, midagi ei rääkinud ning mina jõudsin juba mõelda, et no näed, test valetas ja tore ongi :)

«Kas teie suguvõsas kaksikuid on?» küsis arst endiselt monitori uurides.

«Eeee … eii?» hakkas mul süda sees kloppima.

«Ma nagu näen kahte, aga kuna ma päris kindel ei ole ja rasedus alles nii algusjärgus (u 7 nädalat), siis tulge palun homme tagasi osakonna juhataja juurde. Hommikul kell kaheksa,» järgnes tema jutt, mida ma väga hästi mäletan, kuid sel hetkel minestusevarjus napilt kuulsin.

Autosse istununa ei jõudnud mees midagi veel küsidagi, kui ma talle poolsegaduses kobisesin, et «kuule, ma pean homme tagasi tulema, sest neid on vist kaks». Edasine sõit möödus mõlemal vati sees, midagi ei osanud enam küsida ega rääkida.

Järgmisel hommikul uue arsti juures läks kõik aga väga kiiresti. Pärast paariminutilist läbivaatust teatas venekeelt emakeelena kõnelev proua mulle armsa aktsendiga: «Kas tje tjeaate, et tjeil mitmikrasedus?»

«Mis see tähendab» sain ma taas rütmihäired ja ainuke paralleel, mis selle meditsiinilise terminiga seostus oli mingi hirmsat laadi hälve.

«Kjaaksikud,» täpsustas proua rahulikult.

Järgnevad kuud, sünnituseni välja, ammutasin ma internetist kõik kaksikutega seonduva endale pähe sama kiiresti kui mõni taibu entsüklopeedia enne olümpiaadi. Seda, et sünnivad poiss ja tüdruk, saime teada juba veebruaris. Kõik oli nii uskumatu. Nii äge!

Tagantjärele mõeldes olin ma ilmselt maailma kõige õnnelikum rase: ühtegi terviseprobleemi ei esinenud, mees kandis kätel, masseeris ja mudis mind. Kuna raseduse põhirõhk jäi suveperioodile, siis nautisime suve ja rannarõõme, sõime palju, kujundasime kodu ümber. Kõige rohkem nautisin, kui minu käest küsiti, kas sünnib poiss või tüdruk. Mõlemad, naersin ma vastu ning pidin paljudele selgitama seda, mida ma ise ka aasta alguses veel ei teadnud, et poiss/tüdruk kaksikud on maailmamastaabis üsna levinud viis lapsi saada!

Minu mõttearendusi pereteemadel saate edasi lugeda Seesami pereblogist Parim Aeg (www.parimaeg.ee).