/nginx/o/2017/01/29/6291805t1h62e9.jpg)
Pühapäeva hommik. Võtan kätte ajalehe ja sealt vaatab mulle vastu multitalent. Lappan ajakirja ja mulle vaatab vastu multitasker (täpselt selline sõna!). Ma ei tea, kas viga on minus, aga ma lihtsalt ei suuda enam ühtegi sellist asja lugeda. Meie kirjutab lugeja Rosalii.
Kõik on multi-midagi. Kõik on andekad, oskavad nii palju, teevad nii palju, keerlevad vurrkannina elumere lainetes...
Reegel paistab olevat ka see, et kui oled juba meediale ühe talendiga silma jäänud, siis oled kõiges tegija. Kui laulja veel kodus süüa teeb ja ehk salli koob, on ta kohe multitalent! Kõik tuntud inimesed tunduvad supermeestena ringi lendavat.
Olen alati eeskujusid otsinud, aga ebarealistlik multimees või multinaine ei ole kohe mitte see, kelle moodi ma tahaks olla.
Mul on nendest kuulsustest isegi kahju. Tema ise ennast ilmselt multitalendiks ei nimetanudki, seda tegi loo kirjutaja.
Teate, kes oli tõeline multitalent? Minu ema!
Ta kasvatas lapsi, käis tööl, tegi iga päev sooja söögi ja magustoidu, tassis koju rasketes klaaspudelites piimatooted, oskas kududa, heegeldada, tikkida. Ta õmbles meile isegi talvejoped ja õmblema õppis ka ise. Ta armastas loodust ja teatrit. Looduses viibis ta sageli - maal rohides. Teatris käis ta... harva.
Ja selliseid naisi oli nii palju. Nad oskasid tõesti paljusid asju ja ma ta tõepoolest ei mäleta ema mitte kunagi niisama istumas. Kui ta istus, tegi ta käsitööd. Tema oli multitasker, multitalent.
Aga ma ei taha isegi oma ema moodi olla selles osas. Ma ei taha nii palju rabeleda...
Kohe kindlasti ei taha ma aga olla mingi ülespuhutud multitalent. Näitleja-släsh-kondiiter, tarkvaraarendaja-släsh-sisekujundaja... Mõni tõepoolest oskabki mitut asja hästi. Aga üldiselt...
Kuigi, jah, isegi nõukaajal öeldi: «lukksepp-ämmaemand».
Hindame neid, kes tõepoolest hinge ja südamega midagi teevad. Tee vähem, aga tee korralikult. Väga armas on ka see ütlus: «Kui te ei suuda olla täht taevas, siis olge vähemalt lambike kodus.»
/nginx/o/2011/06/03/610312t1ha93c.png)