Netti jääb jälg samamoodi kui märk arstikaardile, selle vahega, et portaal on veidi avalikum. Miks tahad ise piirata oma tädide, tütarde, emade, õdede ja kallimate valikuid ja võimalusi elus? Sest keegi võõras enam ei piira? Sest, noh, burpee’de ja kätekõverduste vahele jäi 15 minutit vaba aega ja sa pole suuteline sellega midagi paremat peale hakkama?
Noh, kõva Eesti Mees, esteetiliselt rahuldava kaanega, väidad, et abort on mõrv. Et tuleks keelustada ja et naise psüühikale mõjub see tohutult. Mees, kas sa oled naine olnud? Tead sa, mis mu psüühikale mõjub? Kõige halvemini mõjub hoopis sinusugune bemmiaju. Ja mitte ainult minu psüühikale, vaid ka ühiskonnale.
Äkki kõik ei soovi kasvatada joodiku last? Peksa saada, siis kui baaris ei antud piisavalt õlut ja see tragöödia tuleb kellegi peal – kodus – välja elada? Kuidas mõjub naise psüühikale sundolukorras olemine, ei tea?
Oled sa kunagi olnud see mehelt peksasaanud naine? Mees, kas sa üldse tead, et sa elad maailmas, kus kriminaliseerimine ei võrdu sellega, et tava ära kaotatakse, vaid pigem sellega, et turvalisus kaob?
Kuidas sul saab naise vastu olla nii vähe austust, et sa ei mõista: ta ju käitub lähtudes tulevikust? Lapse tulevikuväljavaadetest? Lapse potentsiaalsest heaolust? Kas sul ei ole kõrval olnud ühtki tugevat naist, kes läheb vastuvoolu? Kes sulle näitaks, et ka meil on inimõigused? Vähemalt teoorias võiks ju olla? Et me pole lihtsalt kasvuhooned su sperma jaoks? Me oleme inimesed, kelle valikuvabaduse nimel peaks võitlema, võiks võidelda?